MÕJUKAD | Kuidas Eesti riigist sai isa ja poja mängukann

Maailmapoliitika põhjaliku muutumise laineharjal Eesti valitsusse saanuna on Mart ja Martin Helme noorest Eesti riigist üle käinud nagu keeristorm.

Jämehäälestajatest paremradikaalid, kelle nii mõnedki Euroopa velled-sõsarad Kremliga hästi läbi ja sealt koguni raha saavad, pole kribu-krabu peale aega raisanud. Nad pööravad riiki järjekindlalt, samm-sammult – osalt tagasi Ida-Euroopasse, osalt ammusse aega, kus naised veel ilusti mehe sõna kuulasid. Aega, kus rahvusvahelised liitlassuhted midagi ei lugenud, keeli polnud tarvis osata ja haridusest oli elus edasijõudmiseks pigem kahju kui kasu. Helmed ja nende juhitav EKRE on algusest peale läinud põhialuste, vundamendi kallale. Seda kivi haaval uuristades said nad viimastel valimistel ligemale 100 000 häält, mida nad tüüpiliste populistidena nüüd defineerivad kui „rahva tahet”.

Lõppev poliitaasta sai märgilise sissejuhatuse mullu novembris parlamendihoone ees EKRE rändeleppevastasel meeleavaldusel. Lavale roninud Indrek Tarand, kes tollal valmistus sotsiaaldemokraatide nimekirjas valimistele minema, tiriti jõuga maha, lükati pikali lükati ja löödi teda jalaga, taustaks räme sõim. Kuigi Tarand oli piketile läinud isiklikku poliitilist profiiti lõikama, jäi avalikkuse mällu kõvaks tambitud novembrilumele põlvili surutud hallipäise mehe pilt. Mart Helme õigustas Tarandile osaks saanud vägivalda. Martin Helme ütles, et Tarand sai, mis tahtis, ja ennustas, et pilt jalaga tagumikku saavast Tarandist jääb kauaks meelde. Jäi.

EKRE-le – ja ka Isamaale – on rändelepe põhimõttelise tähtsusega asi. Meie kvoot on null, on Helmed rõhutanud. EKRE migratsioonivastasust kandvad rassistlikud noodid olid ühemõtteliselt paigas juba aastaid varem. 2013. aastal kõlas Martin Helme „Kui on must, siis näita ust”. 2016. aastal märkas Mart Helme, et Tallinnas on viimasel ajal palju neegreid, ja meenutas oma kogemusi mustanahaliste õpetamisel: „Aga kui neile vastu pead koputada, siis see on õõnespuit!”