Liigagi tihti nihutan selle karbi inimesele lähemale: „Siin võib nutta. Seda on siin ennegi tehtud." Ja siis ma kuulan.
Räägitakse oma kurbusest ja valust, sekka ärevusest ja paanikahoogudest. Enamasti tuleb vaimse tervise probleemidega inimeste lugudest välja vägivald mingil kujul: vahel on see lapsepõlves kogetud ja aastakümneid endas hoitud vaimne, ka füüsiline väärkohtlemine, vahel on tegemist töökiusamisega, vahel räägitakse kõige kallimast inimesest, kes ennast kontrollida ei suuda. Ja mitte harvad pole ka juhud, kus tuleb mees või naine ja kurdab, et ta ise on vägivaldne. „Ma karjun oma laste peale ja olen nendega nii vastik!" „Ma tahaksin oma kaasat lüüa, ma pole seda veel teinud, aga kardan, et..." „Ma läksin endast täiesti välja, nüüd uurib asja politsei..."
Praegugi kirjutades meenuvad mulle rääkijate silmad - mõned silmad on pisarais, teised silmad on tühjad, mõned peidavad pilku.
Pikk tee usalduseni