Seda tõestas bänd ilmekalt Tallinnas kultuuriklubis Uus Laine pea oma esimesest sensuaalsest taktist, kui kaks õhtukleidis lauljatari Visage omaaegse hiti „Fade to grey“ saatel kardinate vahelt lavale astusid ja üks neist suuklaverit mängis.
Suuklaver on selline naljakas väike pill, millel klahvid ja toru, mis suhu käib. Kahjuks ei läinud suuklaver päris hästi ülejäänud bändi ehk kahe sündi ja akustilise kitarriga, vähemalt rütmiliselt kokku. Tüüpiline nõutu pilkudevahetus lavalolijate vahel ja siis juba vilunud väljatulek natuke kehvast olukorrast. Aastad tuuritamist annavad selleks piisava kogemuse.
Kaks sünti oli laval ilmselt seetõttu, et teine kahest Nouvelle Vague (edaspidi Vague) asutajaliikmest ehk trummar Marc Collin ilmselt ei viitsinud bändi 15 aastat lavalolekut tähistavale tuurile trumme vedada. Tema mängiski peamiselt lugudele lihtsalt beat´i alla.
Eelneva eesmärgiks pole siinkirjutajal siiski Vague't mustata. Burleski nagu igat kunstivormi saab ka profilt teha. Seda tegi nii Olivier Libaux akustilisel kitarril kui ka lauljannad, kes andsid 100 protsenti nii oma häälega kui ka kehakeele ehk tantsuga. Seda laval ja rahva seas. Show ei vaibunud hetkekski.
Tegelik virtuoossus ilmnes (kahjuks alles?) kuskil kava keskpaigas, kui lauljanna Elodie Frege üheks looks üksi jäänuna esitas The Cramps´i laulu „Human Fly“, mis põhineb tüüpilisel bluesi meloodial ja lasi kogu registri ulatuses presenteerida, mida üks laulja oma vokaaliga teha suudab. Suudab hästi laulda, ei midagi enamat, aga seda ju inimesed kuulama tulidki.
Samasugune efekt toimis Talking Heads´i nukra Road to Nowhere´i ajal, kui lauljannade nägudel peegelduv nukrus oleks justkui pärit mõnest Weimari vabariigi aegsest Saksa kabareest pajatavast vanast filmist.
Hipsterid kaasa röökimas
Millegipärast esitas bänd oma üht menukamat cover´it Joy Devision´i „Love will tear us apart“ tabamatust helistikust, seda veidram, et bänd kutsus saalitäit rahvast refrääni kaasa laulma. Miski ei takista hipstereid kaasa röökimast!
Meelde jäi veel üks sündisoolo Mathieu Coupat´ilt, mis kohati andis The Doors´i „LA Woman“ klimberdamise mõõdu ja lauljanna Melanie Pain´i rõhutatult väsinud pilgul epataaž The Clash´i „Guns of Brixtoni“ reggae rütmis. Kõik see töötas. Olgu, et üks või teine mikker ei kippunud alati paigas püsima või esines mõni muu tehniline pisiviga. Üks tähelepanek veel: Olivier Libaux esitas pea kõik lood akustilistena (rohkem või vähem heliblokkidelt abi saades) ning selgushetkega sai kuulajale, kel kõrvad, ilmsiks, kui imelihtsad on tegelikult omaaegsed harmooniad olemuslikult. Kas siis punk legendide puhul trumm-bass-kitarr koosseisus plaadile jäädvustatuna või futu/new wave lugude puhul sündi helide šedöövreid võib mängida pigem primitiivseteks peetavate barre-duuridega.
Tagasi hipsterite juurde, et põhjendada selle sõna kasutust pealkirjas ja kirjatükiski. Rahvast oli tol neljapäeva õhtul täis maja ja Vague on omamoodi kultus, mis põhinebki mässumeelse generatsiooni omaagsete hümnide salongi-töötlustel.
Ent kultusel on alati oma tõrvatilk man. Ei saa pahaks panna, et esialgseid versioone noist laulukestest ei saanud enamus kohaletulnutest pelgalt oma sünniaasta tõttu mäletada. Teine lugu on sellega, et miski muutub trendikaks, mida peab „laikima“.
Hipster tuleb omaaegsest väljendist, mis tähendab inglise keeles „taipama“ – trenditeadlikku. Kui paljukest too looming neile korda läinuks, kui oleks kohale sõitnud kas või Dead Kennnedys ja esitanuks oma loo „Too drunk to fuck“, on kahtlane. Tõenäoliselt oleks saalis olnud hoopis teine kaader.
Sama kehtib isegi samal õhtul taas kord end tõestanud Anna Kaneelina kohta, mis tänamatult vähe seekord tähelepanu saab. Lauljanna Anna Pärnoja koos Erki Pärnojaga on teinud Eestis korraliku tähelennu ja kuigi neist meespool on nuumanud hipsterite kõrvu juba Ewerti „kahe draakoni“ koosseisus, siis vääriks see duo hoopis märgilisemat kuulamist.
Pähe kipub pealtnäha kohatu võrdlus Meie Mehega, kelle kuulajaskond tõenäoliselt kunagi ei taipa, et pila käib nende endi arvelt, kellest bänd lihtlabaseid cover versioone laulab. Nemad on ju lugude peategelased, aga kui nad hetkeks ka mõtlema jääks, ei häiriks see ilmselt neid. Sama lugu on hipsteritega. Öko-inimestest uue aja trenditeadjate vastu ei peaks küll kellelgi paha sõna olema. Kui vaid väline tarbimisharjumus nii muusikas, mahepõllunduses või siis rõivastuses sisemisi väärtusi ei lämmata.
KONTSERT
Nouvelle Vague + Anna Kaneelina
20.02.2002. Klubis Uus Laine
Nouvelle Vague koosseis:
Olivier Libaux
Marc Collin
Elodie Frege
Melanie Pain
Mathieu Coupat
Anna Kaneelina koosseis:
Anna Pärnoja
Erki Pärnoja
