Infektsionistikogemusega arst, üle 20 aasta maailma eri nurkades tapjabaktereid tõrjunud ettevõtja Ruth Oltjer (60) jälgis Hiinas toimuvat algusest peale pingsa tähelepanuga. Ta kujutas hästi ette, mis peagi lahti läheb. Muidugi rääkis ta sellest nii kodus kui ka kolleegidega, ent teda ei usutud. Pikaajalise kogemuse põhjal võib Oltjer kinnitada kahte. Esiteks, koroonaviiruse pandeemiat on võimalik seljatada ainult koostöös teadlastega. Teiseks, majanduslikus mõttes läheb see kriis kohutavalt kalliks – igale praegusele ühele tuleb veel terve hulk nulle taha.
On pühapäeva õhtu, kell on kaheksa. Tulete tõesti otse töölt?
Ei, jõudsin koju ikkagi natuke varem ja tegin väljas koeraga ühe tiiru.
Millal teil viimati puhkepäev oli?
Vahel toimib kodukontor, aga see ei tähenda puhkepäeva. Praegu käib selline dispetšeritöö, kolm-neli korda päevas räägin telefoni lihtsalt tühjaks.
Kui saite esimese informatsiooni koroonaviiruse kohta, kas siis kujutasite ette, et juhtub see, mis on praeguseks juhtunud?
Jah, kujutasin küll ette. Olen töötanud infektsionistina ja 25 aastat tegelenud infektsioonikontrolliga. Ma rääkisin sellest ja keegi lihtsalt ei tahtnud mind uskuda.
Kellele te rääkisite?
Eelkõige kodus, lastele, siis kolleegidele. Olen ju seotud paljude eri maade inimestega. Alguses lootsin, et äkki Hiina saab selle ikka pidama, aga nägin peagi, et nad jäävad reageerimisega hiljaks. Hiina sulges nakkuselinnad alles pärast seda, kui nende uus aasta oli alanud. Inimesed olid juba massiliselt liikunud haiguskoldest teistesse linnadesse ja riikidesse, eriti Lõuna-Koreasse, kus hiinlased käivad sageli uut aastat vastu võtmas. Siis oli selge, et nüüd on löögi all juba väga palju maid.
Mis teeb selle tõve nii eriliseks? SARS-i ja MERS-iga saadi ju hakkama.