Guillaume Mussot on varemgi tõlgitud ning kõik ta raamatud on eripärased. Ta ei hoia kinni kramplikult ühest süžeest, vaid niidab laia looga igast nurgast. Samas ei pelga Musso tükkida traditsiooniliste krimiteemade mängumaale, kuid käsitleb neid suursuguselt ja omapäraselt.

„Tütarlaps ja öö” oleks tagakaanelt sisukirjeldust lugudes justkui raamat, mida on kümneid kordi loetud.

Cote d’Azuri eliitkooli kampusest põgeneb planeedi säravaim piiga, Vinca, koos filosoofiaõpetajast armukesega ning sealtmaalt pole teda nähtud. Veerand sajandit hiljem loevad kunagised semud Thomas ja Maxime ajaleheartiklist, et kooli võimlakompleks elab viimaseid päevi – see lammutatakse uusehitise tarbeks.

- - -

„Kas sa artiklit nägid, Thomas?” küsis ta pikema sissejuhatuseta.

„Sellepärast ma helistasingi.”

„Mõistad, mida see tähendab?”

Ma ei vastanud kohe. Jah, ma mõistsin, mida see tähendab. Et meie senistel eludel on nüüd lõpp. Et ülejäänud elu veedame me trellide taga.

- - -

Kogunetakse kuuli kokkutulekule...

Kui nüüd arvata, et tegu on tavapärase minevikumõrva looga, siis on see eksitav. Minevikumõrv (või mõrvad?) küll, aga tavapärasest on lugu kaugel.

Jah, raamatus pendeldatakse mineviku ja oleviku vahel, peamiseks jutustajaks Thomas, edukas kirjanik, ning avatakse kogu taust. Ehk siis asi on selge. Aga ei ole. See on vaid esimene Matrjoška, mille seest ilmub järgmine ja siis järgmine ja siis järgmine ja siis kõike tillem... mille sees on ometi veel üks.

Suurepärane stoori, mis tõestab taaskord, et väga hea krimikirjanduse leidmiseks pole vaja tormata harjunud kombel Põhjamaade raamatute kallale vaid pigem vaadata Prantsusmaa (või Itaalia) poole.