Kokku leiab näituselt töid 11 maailma paigast, mille hulgas on nii Eestiga kunagi ühte saatust jaganud Abhaasia, Mägi-Karabahh ja Tšetšeenia kui ka palju eksootilisemalt kõlavad Somaalimaa ja Lääne-Sahara ning puhkuse-rõõme tõotav Põhja-Küpros.
„Huvi tunnustamata riikide, riigita rahvaste ja ebamäärase staatusega koh-tade vastu tekkis mul 2012. aasta suvel Kosovos, mis oli ennast neli aastat varem iseseisvaks kuulutanud Serbiast. Serblasi see kõik muidugi ei vaimus-tanud - nad olid Kosovo territooriumit kontrollinud 12. sajandist alates,” räägib Silvia Pärmann. „Tekkis küsimus, et kust tuli neil see julgus ja veendumus, et oma riigi rajamine õnnestub. Aga samas viis see reis mõtted suhteliselt hilju-tise Eesti iseseisvumise juurde ja küsimuseni, et milline oleks meie maailm ol-nud siis, kui oma iseseisvusele tunnustuse saamine oleks kujunenud sama raskeks.”
Teekond nendele küsimusele vastust otsides viis Silvia Pärmanni nii paika-desse, mis eemalt vaadates tundusid väga selge ja tugeva identiteediga, nii nemad ise, et nende iseseisvumispüüete puudumine tekitas lihtsalt hämmin-gut, kui ka kohtadesse, kus piiril seisvast sildist „vabariik” mitte mingisugust si-sulist tähtsust polnud. Viis ka kohtadesse, kus iseseisvuse väljakuulutamine oli kohalike meelest kõikidest halbadest variantidest lihtsalt kõige vähem halb – ja viis kohtadesse, mis käitusid rohkem demokraatliku riigina kui paljud täiesti tunnustatud riigid.
Näituse kuraator Kristel Lauri jaoks on Silvia lisaks suurepärasele fotograafile inspireeriv ja söekas naine kes julgeb ka isiklikke piire kombata. „Ei ole ju ta-vapärane, et noor naine reisib üksinda „riikides”, mida enamasti saadab soovi-tus mitte külastada.” ütleb Kristel ja jätkab: „Näitusel välja pandud fotolooming esitab ka publikule väljakutse sundides vaatajat oma mugavustsoonist välja astuma ja kohtuma enda või oma maailma piiride ja piiratusega. Lisaks rikas-tavad autori tööd ning näituse saatetekstid meie teadmisi maailmast väljas-pool Euroopat ja tunnustatud riikide äärejooni – Silvia Pärmanni dokumentaal-fotod teevad maailma suuremaks.” sõnab kuraator.
„Ma lähtusin oma otsingul rohkem mingil hetkel tekkinud vabaduse virvendu-sest nende „vabariikide” kohal; teistega omaenda kodus kokku elama määra-tud rahva kirjeldamatust üksildustundest ja nii võimatuna tunduvast iseole-mise ja -otsustamise vabadusest, et seda unistust keegi juba tükk aega sõna-dessegi panna polnud julgenud; kui sellest, kas riik on iseseisvuse ka päriselt
välja kuulutanud,” selgitab Pärmann piirkondade valikut, mille elu ta näituse jaoks dokumenteeris.
Näitusel avaneb vaataja ees maailm, kus on puudu küll rahvusvahelisest tun-nustusest ja ÜRO liikmestaatusest, aga ei ole puudust inimestest, visioonidest ja unistustest. Koos küladega, kuhu keegi enam kunagi tagasi ei koli, on need inimesed ja unistused külastajate ees 26. juulini.
Silvia Pärmann teeb publikule kaks väga piiratud arvu osalejatega kunst-nikutuuri sel nädalavahetusel, nii laupäeval 23.05 kui pühapäeval 24.05 kell 14, kuhu saab registreeruda Facebookis Dokfoto Keskuse lehel.
Juhan Kuusi Dokfoto Keskus
Juhan Kuusi Dokfoto Keskus loodi eesmärgiga edendada Eesti dokumentaal-fotograafia väärtustamist ja arengut ning tutvustada Eesti dokumentaalfotog-raafiat rahvusvahelisele publikule. Juhan Kuusi Dokfoto Keskus toetab doku-mentaalfotograafia väärtustamist ja valdkonna arengut Eestis ning Eesti doku-mentaalfoto tutvustamist maailmas. Keskuse missiooniks on kokku tuua fotog-raafid ja huvilised, kes dokumentaalfoto vahendusel jutustavad ja kogevad lu-gusid, mis inspireerivad, rikastavad, avardavad, kaasavad ning muudavad elusid.
Dokfoto Keskus keskendub teemadele, millel on oluline mõju inimkonnale ja mis edendavad dokumentaalfoto maastikku.
