Aastatepikkune kiusamine võttis Heldin Noolelt elu. „Ma arvan, et minu minevikust on saanud minu olevik ja tulevik”

Süütust videost algas mõnitamine, milles osales terve põlvkond.

Pärast aastatepikkust kiusamist võttis 18. juunil endalt elu kõigest 19-aastane Heldin Nool. Seda nime teab terve põlvkond noori, kelle jaoks ta oli pidev pilke- ja mõnitusobjekt, kuid vähesed teadsid inimest selle nime taga.

Heldin Noole nimi sai paljudele tuttavaks 2013. aastal, kui 12-aastane elurõõmus tüdruk laadis YouTube’i üles oma versiooni Grete Paia laulust „Päästke noored hinged”. Video levis kiiresti, internetis hakkasid liikuma kihinad ja sahinad. Inimesed rääkisid temast. Avalik arutelu, mis puudutab Heldini tegemisi ja postitusi, pole tegelikult senini täielikult vaibunud.

Heldin poleks ilmaski uskunud, kuidas lihtlabasest naljast kujuneb kulutulena leviv fenomen, seda kõige jaburamas ja robustsemas mõttes. Ta teadis isegi, et ei oska lauda, ega varjanudki seda. Järjepidev lõõpimine, rõvedad kommentaarid ja halvustavad pilgud saatsid Heldinit järgmised seitse pikka aastat. Mis enim imestama paneb: kuidas saab pelgalt üks video rikkuda ühe süütu noore inimese elu?

Video vallandas viha

Lapsepõlvest mäletab ema Irma tütart kui uudishimulikku ja arukat last. Koolini sujus Heldinil kõik ladusalt. Ta oli motiveeritud, tundis rõõmu kõigest uuest ja huvitavast ning oli lasteaias üks parimaid lugejaid-arvutajaid. Heldin oli särasilmne ja hakkamist täis noor neiu, kelle kohta poleks osanud arvatagi, et ta edasine teekond kujuneb niivõrd raskeks.

Internetti postitatud video oli kõigest päästik, mis kogu kiusamiskihu ja viha Heldini suunas valla päästis. Pärast videot hakati Heldinit avalikult mõnitama, kuid narritud ja kiusatud oli teda varemgi.

Esimesed märgid kiusamisest ilmnesid algkoolis, kui Heldini ranitsaga jooksu pisteti ja ta mobiiltelefon puruks visati. Juhtunule reageeriti kiiresti ja emal jäi vaid loota, et sellega asi ka piirdub. Sealt algas aga tõeline põrguteekond.

Heldin kirjutas oma märkmetes detailselt, kuidas „sõbranna” sundis teda, alles esimese klassi õpilast, poest asju näppama. „Jätsime kotid tema juurde ning läksime poodi. Poe ees ütles ta mulle, et kui ma keeldun varastamast, ei saa ma oma asju tagasi. Ja nii ma siis varastasin. Kuni lõpuks vahele jäin,” meenutas Heldin.

Tolleks ajaks oli kiusamisest kujunenud tavapärane nähtus – Heldinit solvati, alandati ja mõnitati. Tema asju loobiti mööda klassiruumi. Talvel loobiti teda koduteel halastamatult lumepallide ja jääkamakatega. Verbaalne ja füüsiline vägivald alles kogus hoogu.

„Sõbrad” peksid näkku

12-aastane Heldin, alles laps, postitas pahaaimamatult YouTube’i siira naljavideo, mis leidis meeletut kõlapinda.

„Pärast seda hakati Heldinile tähelepanu pöörama. Kiusamine algas küll internetist, aga levis väga kiiresti edasi ka kooli. Mõnitajateks kujunesid sealhulgas täiesti võhivõõrad inimesed, kes polnud tüdrukut oma silmaga näinudki. Heldin ise arvas umbes aasta aega, et videost tulnud tähelepanu on positiivne,” kirjeldas Heldini kauaaegne sõber Regina.

Paralleelselt lauluvideoga lõi Heldin endale Ask.fm’i veebilehele konto, kus kiusamine jätkus kiireneva tempoga. Portaalis oli inimestel võimalik temalt küsida nii anonüümselt kui ka enda nime all. Peale küsimuste saadeti Heldinile negatiivseid kommentaare ja inetut tagasisidet nii tema välimuse, olemuse kui ka tegude kohta. Üks laialt levima läinud näiteid on olukord, kus Heldinilt uuriti, kuidas peavalu ravida, mille peale ta postitas endast foto, hügieeniside laubal. „Sellest fotost räägiti veel aastaid, kuigi Heldin tegi enda arvates vaid nalja,” nentis Heldini hea sõber Kea-Liis.

Samal ajavahemikul toimus veel üks õõvastav vahejuhtum, mis jäi Heldinit pikaks ajaks kummitama.

„Sõbrad” kutsusid Heldini parki, et teda ähvardada ja avalikult mõnitada. Teda löödi näkku, filmiti ja suurest hirmust tegi ta püksid täis. Kui Heldin kooli läks, oli jutt levinud juba klassikaaslasteni. Heldin kuulas nad ära, korjas valu enda sisse ja elas seda vaikides läbi. Need, kes tahtsid norida, leidsid alati põhjuse. Ühed ütlesid ja teised läksid kaasa. Pärast seda hakkas Heldin ennast vaikselt isoleerima ja koolist puuduma.

Terve põlvkond valis sihtmärgi

Keegi ei oska öelda, miks just Heldinist kõnealune sai, aga noorte seas olid tema nimi ja nägu tuntud. Lähedaste sõnul oli tavapärane, et linnas tuldi Heldiniga pilti tegema. Või tehti seda eemalt luba küsimata. Tihti jõudsid need fotod sotsiaalmeediasse, et ikka kõik oleksid tema liikumisega kursis. Pidevad hõiked, häälitsused, vilistamine ja tähelepanu kuulusid Heldini igapäeva.

„Inimesed läksid vooluga kaasa. Valiti üks sihtmärk ja hakati justkui kividega loopima,” püüdis sõber Liisa-Maria põhjendust leida.

Sõbrad kinnitasid üksteise sõnu – Heldini vaimne tervis kannatas aastate jooksul kogunenud kommentaaride ja mõnitamise all tema elupäevade lõpuni. Viimastel aastatel kiusamine leevenes, kuid sellegipoolest painas Heldinit varem, juba 2013. aastast öeldu. Heldini sõprade Liisi, Kea-Liisi ja Liisa-Maria sõnul said ka nemad väljaspool oma ringkonda kommentaare ja etteheiteid Heldiniga suhtlemise pärast.

„Kõige hullem ongi see, et inimesed lihtsalt ei jää vait. Nad räägivad temast veel neli-viis aastat hiljemgi, tuues üles iganenud asju,” tõdes Heldini lähedane sõber Geelika.

Kiusajate ring ei piirdunud ainult sõprade või koolikaaslastega. Heldinist oli saanud fenomen terve põlvkonna jaoks. Peaaegu kõik noored, kes suhtlesid ja n-ö elasid internetis, teadsid Heldin Noolt. Ta oli tuhandete viha- ja pilkeobjekt. Teda mõnitasid tuttavad, aga ka inimesed, kes teda polnud kunagi näinudki, vahel isegi need, kes olid sotsiaalmeedias tuntud näod.

„Ma tundsin end nii abituna. Kui kiusajaid on kaks-kolm, siis on võimalik nendega rääkida, aga Heldini puhul oli neid sadu, kui mitte tuhandeid. Raske on midagi ette võtta, kui nad lihtsalt ei jää vait,” ütles Heldini teine sõber Liisi kui samast suust.

Kiusajad unustavad, ohver mäletab

Vahepeal mõlkusid Heldini peas koolivahetusmõtted. Ta õppis Tallinna Kuristiku gümnaasiumis, kuhu lõpuks lihtsalt keeldus minemast. Tema hinded halvenesid. Heldin rääkis emaga, ema omakorda õpetajate ja juhtkonnaga.

„Õpetajad eitasid probleemi ja väitsid, et kiusamist ei ole,” ütles Heldini ema Irma. Kujunes paradoksaalne olukord – pedagoogide sõnul ei kiusataks Heldinit, kui ta koolis käiks, ent Heldin ei käi koolis, sest teda kiusatakse.

Kool enda märkamatust ei tunnista. „Me oleme väga palju lapsest hoolinud ja temasse panustanud. See on nii kooli kui ka Heldini klassikaaslaste suhtes väga ebaaus tulla väitma, kuidas meie pole lapsest hoolinud. Kuidas te seda ette kujutate? Et ta tuleb meil kooli ja seal lapsed hakkavad teda narrima ja norima? Siis ma väidan, et teil on valed andmed, nii see ei olnud,” kinnitas Tallinna Kuristiku gümnaasiumi direktor Raino Liblik.

Kuigi kiusajad olid gümnaasiumiastmes tagasi tõmmanud, jätkus sellegipoolest aktiivne tegevus sotsiaalmeedias. „Klassikaaslased käituvad, nagu kiusamist poleks olnudki. Saavad isegi minuga paar sõna vahetatud. Aga no eks see kipugi nii minema, et kiusajad unustavad, aga ohvril jääb igaveseks meelde,” oli Heldin Ask.fm-is ühele uudishimulikule küsijale vastanud.

Gümnaasiumiaegse klassijuhataja Ülle Piibari sõnul Heldin usaldas teda ja Piibar teadis tema elus toimuvast nii palju, kui Heldin jagada otsustas. „Olin talle toeks ja pakkusin mitut varianti, kuidas muresid lahendada. Ka teised õpetajad ja töötajad püüdsid igati aidata,” rääkis Piibar. „Need aastad, kui Heldin minu õpilane oli, siis kindlasti teda koolis muredega üksi ei jäetud ja temaga tegeleti.”

Oma märkmetes meenutas aga Heldin, kuidas kirjandusõpetaja oli terve klassi ees tekitanud arutelu tema kiusamise üle. „Loomulikult keerasid klassikaaslased selle minu vastu ja eitasid kõike,” kirjeldas Heldin. Ta proovis teistegi õpetajate poole pöörduda. Tavaliselt öeldi, et Heldin käigu lihtsalt rohkem koolis ja ongi mure murtud. „Kui ma tagasi kooli läksin, kiusati mind aga veel rohkem,” tõdes ta.

Heldin ei mõistnud, mida ta on inimestele teinud, et on sellise käitumise ära teeninud. Ta kirjutas oma päevikusse, kuidas tal oli valus õpetajate sõnu kuulda. Ta hakkas end süüdistama ja endas vigu otsima. Kõik ootasid temalt liiga palju. Viimaks tundis Heldin, et ei jaksa end enam tõestada. Ta lõpetas probleemidest rääkimise, sest oli kaotanud usu nii enesesse kui ka ühiskonda.

Inimesed ei igatseks

Abi olid nad otsinud varemgi, kuid psühholoogi juurde viis ema Heldini umbes 12-aastaselt. Tol ajal puudus tal aga igasugune usaldus spetsialistide vastu, mistõttu oli talle raske edasiviivat abi pakkuda.

Ema Irma sõnul tekkisid Heldinil koolis sügavamad probleemid 7. klassis, mistõttu otsustati 8. klassi lõppedes pöörduda Rajaleidja nõustaja poole, et edukalt ka 9. klass lõpetada. Näiliselt liikus kõik paremuse poole, sest Heldin suutis end kokku võtta ja hinded korda saada. Tegelikult vaevas teda iga päev aina suurenev stress.

Põhikooli lõpuklass osutus Heldini jaoks katsumuseks.

„Teadaolevalt oli tema esimene enesetapukatse 9. klassis. Ta tahtis end tappa, aga ei suutnud,” märkis Geelika. Ta selgitas lähemalt, kuidas toona olid selle tunnistajateks Heldini koer ja kass. „Ma ei suutnud seda nende silme all läbi viia. Minu armastus loomade vastu on liialt suur. Inimestele ma ei mõelnud, sest teadsin, et keegi ei hakkaks mind igatsema,” kirjutas Heldin juhtunust enda päevikusse.

Raskekujuline depressioon

„Kas see teeb mind nõrgaks, et ma ise abi otsin?”

2019. aasta lõpus pöördus Heldin omal soovil regionaalhaigla psühhiaatriapolikliinikusse. Esialgseks diagnoosiks määrati raskekujuline depressioon ja suitsiidimõtete tõttu võeti ta pooleteiseks kuuks haiglasse. Kui Heldin sealt lahkus, kirjutati talle välja tugevatoimelised antidepressandid.

Lähedaste sõnul olid nad Heldini muredega kursis, kuid ei suutnud hoomata probleemide sügavust. „Kõik arvasid, et tal läheb paremini. Mina ei arvanud. Teadsin, et olukord on tõsine, aga ei arvanud, et nii tõsine. Kogu aeg oli oht, et ta kipub enda elu kallale,” kirjeldas sõbra seisukorda Kea-Liis.

Pärast

raskekujulise depressiooni diagnoosimist mõistsid lähedased, et Heldini rõõmsameelsus ja särtsakas huumorisoon olid vaid pikaajalise valu ning meeleoluhäire kattevari.

Varasemad vestlused enesevigastamisest ja lausa suitsiidist muutsid sõbrad murelikuks ja panid pead vangutama. „Antidepressantidega antakse inimestele niivõrd lihtne võimalus endalt elu võtta,” ütles Liisi ärritunult.

Heldini pilkamine polnud isegi tänavuse aasta alguseks lõppenud. Kuigi video postitamisest oli hulk aega mööda läinud, oli siiski palju neid, kes teda endiselt mõnitasid.

Ilmselt ei andnud nad iseendale aru, et Heldin Noole nime taga on reaalne inimene, kes kõike enda kohta kirjutatavat ka loeb ja hinge võtab.

Teist korda sattus Heldin psühhiaatriakliinikusse 2020. aasta märtsikuus, seekord psühhiaatri tungival soovitusel. Teine kliinikukülastus ei mõjunud talle hästi – Heldinil tekkis meeletu frustratsioon ja järjekordne soov endalt elu võtta. Ta ei soovinud haiglas viibida ja pärast mõnda nädalat otsustas ta sealt põgeneda. Tänu korrakaitsjate kiirele reageerimisele toimetati Heldin peagi haiglasse tagasi.

Surm kiusajate hingel

18.6.2020

Lähedased olid enesetapust juhtunust šokis ja reaalsus jõudis kohale alles ärasaatmisel. „Sa ei ole selleks kunagi valmis.

Isegi kui on olnud varasemaid katseid, enesetapp tuleb ikka nagu välk selgest taevast,” kirjeldas Kea-Liis.

„Ma istusin oma toas, vaatasin seda sõnumit ja ei saanud üldse aru, mis on juhtunud,” meenutas vahetuid emotsioone Geelika.

Viimase tõuke võis Heldinile anda purunenud lootus olla hoitud ja armastatud. Keerulised armusuhted vaevasid Heldinit ning panid teda end veelgi üksikumana tundma.

Liisi sõnul ei muutunud Heldin kordagi õelaks ega kibestunuks – tema lahkus ja siirus säilisid elupäevade lõpuni. „Tema surm jääb kõigi nende sadade või tuhandete inimeste hingedele. Kiusajate suurim karistus on teadmine, et nende teod ja sõnad viisid ta suitsiidini,” tõdes ta.

Küberkius toob kiusu koolist koju kaasa

Veebikonstaabel Ville Ränik

Mõtestatud tegevuse eesmärk seisneb kesksemas lahenduses ja tagajärgede ennetamises. Võib-olla selle asemel, et taas loetleda mõnevõrra kulunud soovitusi, peaksime hoopis keskenduma probleemi tekkepõhjustele ja jõudma selgusele, mis ühiskonnas üldisemalt viltu on. Probleem ei ole kiusatavas, vaid kiusajates ja nende vähearenenud mõttemaailmas.

Sotsiaalmeedia liiga varajane kasutama hakkamine, väga pikad igapäevased ekraaniajad ja asjaolu, et sotsiaalmeedia sisu on valdavalt meelelahutuslik, pärsivad isiklikku arengut. Töökogemus näitab, et üks keskmine eestlasest kommentaator tihti ei suuda või ei viitsi mõttega süveneda postituse alginfossegi. Sotsiaalmeedia kurb reaalsus seisneb selles, et pika ja mõtlemapaneva postituse alt võib leida kommentaarina lühendi „TLDR” ehk „too long, didn’t read” – „liiga pikk, ei lugenud”. Hea mõttelõng jõuab täielikult pigem juba arukate ja põhjalike lugejateni ning tegelikku sihtgruppi mittemeelelahutusliku sisuga lugu ei kõnetagi.

Kui võrrelda klassikalisemas vormis koolikiusamist küberkiusamisega, on selge, et 10–15 aasta jooksul on kiusamise olemus päris palju muutunud. Tehnoloogia laialdasest levikust ja kättesaadavusest tingituna on tekkinud palju uusi kiusamisviise. Vanasti väljendus koolikiusamine vaimses või füüsilises vägivallas, kuid üldjuhul kodus see ei jätkunud. Küberkomponent toob aga kiusu koju kätte ja negatiivne nähtus kestab seni, kuni keegi ebameeldivat sisu meeldivaks märgib, edasi jagab, kommenteerib. Probleem võib kesta lausa ööpäev ringi.

Mis ometi teeb noored inimesed nii õelaks? Vahetut suhtlust on aina vähem. Sotsiaalmeedia ja suhtlusrakendused võimaldavad kaaslastega mugavalt kontakti hoida, kuid suhtluse liiga digitaalseks muutumisega kaasneb tagasikäik elementaarsete baasoskuste valdkonnas. Suhtlusrakenduste anonüümse kasutamise võimalus ja vahetu suhtluse puudumine loovad aluse klaviatuurikangelaslikkusele, mille käigus eneseväljendus väljub täielikult viisakuse piiridest. Anonüümselt ja distantsilt väljendutakse tunduvalt vulgaarsemalt kui silmast silma suheldes. Selline käitumine on loonud negatiivse trendi, mis justkui lõhestab noorte isiksust. Suhtlusvõtted ning -viis virtuaalmaailma ja pärismaailma vahel olgu samad.

Oma osa on selles ka eestlase kalduvusel pidada kõike positiivset elementaarseks ning negatiivse nähtuse ilmnemise korral kõvasti ja kaua viriseda. Lihtsate õnnestumiste tunnustamist ja positiivsele keskendumist eestlane alles omandab. Inimesed toovad ka aastaid hiljem vanu teemasid esile – jah, nii tõepoolest on. Kuid miks? Taas puudub mingi positiivne stiimul. Selle asemel et keskenduda paremale homsele, kaevatakse mälust välja midagi vana ja negatiivset. Tihti tehakse seda eesmärgiga kiusatava kulul enda või kaaskiusajate enesetunnet parandada või nalja saada. Tegemist on käitumishälbega.

Politseitöö käigus olen tihti kokku puutunud tülli pööranud naabritega (jah, eestlase lemmiktoit on endiselt teine eestlane), kelle omavaheline kehv läbisaamine on tingitud varasematest probleemidest, millest ei suudeta lahti lasta. Oluline ei ole, mida keegi kunagi ütles või tegi. Minevik on paratamatus, seda muuta ei ole võimalik. Muuta saab tulevikku ja igaüks saab täna teha edusamme, et homne päev oleks parem.

Aktiivsus sotsiaalmeediasse sisu tootmises väljendab tihti edevust, tähelepanuvajadust, kuid ka madalat enesehinnangut. Nimetatud tunnuse/tunnuste ajendil tegutsev inimene ootab positiivset reaktsiooni. Olenevalt iseloomust ei pruugi vastupidine reaktsioon kergelt ununeda ja võib kas või alateadlikult häirima jääda. Tegelikkuses ei ole üldse oluline, kuidas keegi välja näeb, milliseid riideid kannab või millist poliitilist vaadet toetab.

Mõistlik on leida ja hoida enda ümber inimesi, kes sinule endale meeldivad, mitte kulutada oma energiat ebameeldivatele inimestele ning nende arvamuse südamesse võtmisele. Meditsiinilise diagnoosi puudumise korral on see tegelikult iseendas selgusele jõudmise ja otsustamise vaev. Depressiooni või muude vaimse tervise haiguste puhul ei pruugi tavapärane loogika rakenduda ja abi tuleb otsida pädevalt erialaspetsialistilt.

Sotsiaalmeedias tegutsemine on võimalus, mitte kohustus. Ebameeldivatest kontaktidest pääsemiseks on peamine toimiv lahendus blokeerimine. Oluline on mõista, et ebameeldiv suhtlus toitub tähelepanust – saadetud sõnumile reageerimine annab teisele poolele mõista, et tema saadetud sõnumi sisu mõjutas adressaati, ja ta saab sellest innustust. Ebameeldiv suhtlus ei vääri tähelepanu ega vastamist. Massilisema tüütamise puhul on mõistlik kaaluda konto privaatsemaks muutmist. Keskmisest jälgitavama konto pidamise või moodsa suunamudijastaatusega kaasneb avalikkuse huvi ja suurem hulk erisuguseid arvamusi. Inimeste maitsed erinevad ning kriitika on lubatud, kuid eneseväljendus peab jääma sündsuse ja viisakuse piiridesse. Iga internetikasutaja peab mõistma oma tegevuse vastutust ja tootma kvaliteetset sisu (ükskõik mis see täpsemalt on – pilt, video, postitus, kommentaar). Ahistava, ähvardava või muul moel süstemaatilise järjepideva kiusamise puhul politsei kujundab laekunud info pinnalt tervikliku olukorrapildi ning otsustab, kas konkreetse situatsiooni puhul on vajalik algatada menetlus või piisab selgitustööst ja suhtlemisest.

Kõrvalseisjana, kiusamise märkajana on võimalik väljendada oma arvamust tegevuse sobimatuse kohta. Märgates, et kiusatav ei tule probleemiga toime ja vajab abi/nõustamist, on igati põhjendatud teavitada politseid abivajajast – veebikonstaabel on sellisel juhul igati sobilik esmane kontakt.

Kuhu pöörduda, kui vajad abi?

Nii lapsed kui ka täiskasvanud võivad sattuda olukorda, kus isiklikust kogemusest lahenduse leidmiseks ei piisa. Abi saab küsida lasteabi telefonilt 116 111. See on nõu andmise, kuulamise ja abistamise teenus. Lasteabi telefonile saab helistada ööpäev ringi, kõne on tasuta ja mobiiltelefonilt saab helistada ka siis, kui kõneaeg on otsas. Nõu saab eesti, vene ja inglise keeles. Lasteabilt saab nõu küsida ka internetis veebivestluse või e-kirja teel. Soovi korral saab jääda anonüümseks. Kõik pöördumised salvestatakse. Lasteabi leiab ka Facebookist ja nutiseadmetest rakendusena, kasutades mõlemas otsingus sõna „lasteabi”.

Kaebus 988

Pressinõukogu otsus 22.10.2020

Eesti Päevaleht rikkus head ajakirjandustava

Pressinõukogu arutas kaebust (kaebaja isik Pressinõukogule teada) Eesti Päevalehes 30. juulil 2020 ilmunud artikli “Aastatepikkune kiusamine võttis Heldin Noolelt elu. “Ma arvan, et minu minevikust on saanud minu olevik ja tulevik”” peale ja otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava.

Artikkel räägib noorest naisest, kes peale aastatepikkust kiusamist tegi enesetapu.

Kaebaja leiab, et artikkel sisaldab tema kohta valesüüdistust, ta on loo põhjal tuvastatav ning artikkel on toonud kaasa kiusu ja halvustavad kommentaarid tema suhtes.

Eesti Päevaleht vastas Pressinõukogule, et kaebaja kommentaar, mida artiklis kasutati, oli avalik ja seda ei muudetud. Leht selgitas, et artikli eesmärk oli näidata, millised kommentaarid noore naise lõpuks enesetapuni viisid. Leht lisas, et kaebaja kommentaari kasutamine oli vajalik, et edastada avalikku huvi pakkuv lugu küberkiusamisest ja tuua selle kohta näiteid.

Pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 1.5., mis näeb ette, et ajakirjandus ei tohi oma tegevusega tekitada kellelegi põhjendamata kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda infot teada. Pressinõukogu hinnangul ei olnud põhjendatud avaldada kaebaja poolt 14-aastaselt tehtud postitust nüüd koos nime ja pildiga. Pressinõukogu leiab, et postituse oleks saanud avaldada ilma foto ja nimeta.

Pressinõukogu esimees Gunnar Siiner