Lehtla mäletab, et tema „King Creole” oli röntgenipildil, aga kas Elvise all keerles grammofonil kellegi katkine kolju, sõlmes sooled või kopsupõletik, enam ei meenu. Plaadile mahtuski üksainus lugu ja kvaliteet polnud Lehtla sõnul sugugi halb, seda muidugi konteksti arvestades.

Lääne muusika oli Eesti NSV-s nagu mujalgi Nõukogude Liidus keelatud, aga nagu ikka, kui on nõudlust, tekib ka pakkumine. Ja nii hakatigi hõlma alt või Viru tänaval kohvritest müüma röntgenipiltidele kirjutatud salamuusikat, mille kõla on mõned hiljem iseloomustanud kui läbi liiva või paduvihma kostvat. „Minu jaoks oli kvaliteet piisavalt hea,” ütleb Lehtla siiski. Nuriseda polnud alust: kui üldse tahtsid moodsat lääne muusikat kuulata, tuli leppida.