Jüri Reinvere: kes näeb kaoses ilu, vaatab tulevikku
Kuidas minu uudisteos „A - O” seostub tänavuse Eesti Muusika Päevad festivali teemaga „Kaoseilu”? Minu saksofonikvartett „A - O” loodi 2020. aasta alguses Stockholmi saksofonikvarteti jaoks. Pealkirjal on ühelt poolt pelgalt kõlaline, teiselt poolt vaimne tähendus. A ja O on kaks häälikut, mis esinevad kõigis keeltes. Paljudes Euroopa keeltes tähistavad nad hämmastust ja rõõmu. Neid on ka hea laulda. Hingamine kannab heli läbi just nende vokaalide. A ja O tähistavad ka alfat ja oomega, kreeka tähestiku algust ja lõppu. Uues Testamendis nimetatakse Jeesust Kristust mõnikord „A ja O" -ks. Jõululaul „In dulci jubilo” ütleb sõimes oleva lapse kohta: „alfa es et o”.
Ma polnud varem saksofonikvartetti kirjutanud, aga kolm keelpillikvartetti olen juba kirjutanud. Kvarteti kirjutamise kõrge staatus Euroopa muusikas on tingitud kahest asjast: kvarteti nelja hääle vaheline tihe diskursus, s.t vestlus kõigi nelja instrumendi vahel teose diakroonilise kulgemise ajal ning nendega kompleksse harmoonia kujundamine, samas kus helilooja peab piirduma vaid nelja häälega. Mõlemad asjaolud on A ja O ühe kvarteti kirjutamisel ning nad mõlemad hõivasid mind ka saksofonikvartetis. Samal ajal kaasneb sellega aga arusaam, et kõik meie hetked, momendid, vestlused, kõik harmoonia kontseptsioonid on ainult ajutised, piiratud. Me ei saa täiuslikkust ette näha ja aeg pühib kõik, mis me loome.
Kaoses on ilu
Kvarteti loomise ajal - see oli eriti ilus, päikseline ja soe varakevad - pildistasin taevas pilvi ja esimesi lilli meie Frankfurdi maja lähedal, mitte midagi muud kui lühikese ilu ja juhusliku kujuga esemeid. See kuju, saksa keeles Gestalt, pole kaos. Kaos on selle kuju vastand, kujundamata, küberneetilises mõttes: elementide võrdne jaotumine ruumis. Kuju on ebavõrdne jaotus, otsus kokku kuuluda, objekti ja tausta eraldada, A ja O. Kuid kuju võib puhata kaoses, vormimata. Väidetavalt nägi Michelangelo lugematuid oma kujusid ühes ja samas kivis. Iga kivi raiumine oli seotud tohutu melanhooliaga: võimaliku piiramine tegelikkuseks. Kaoses ilu nägemine tähendab tulevikku vaatamist, tähendab usaldada seda, mida veel näha pole.
Kuid meis peitub igatsus, et saaksime maailma tagasi vaadata, aega enne seda vormi, kuju. Filosoof George Steiner, kes suri veebruaris, just siis, kui ma kvartetti kirjutasin, ütles kuusteist aastat tagasi antud intervjuus: „Kui mulle öeldakse, et „Jumala probleem on jama” või nagu mingi „grammatiline viga” keeles,” ning Stephen Hawking vastab mulle: „Küsimus, mis toimus enne Suurt Pauku, on küsimus, mida ei saa või ei tohi esitada,” siis tean, et see on üks arrogantne mula. Selle küsimuse võib esitada. Meie küsime neid küsimusi. Mul on õigus öelda: miks ei tohi ma teada, mis oli enne Suurt Pauku? Augustinusel on sellest mulle rohkem öelda kui mister Hawkingil. Kui mulle öeldakse, et me ei tohi enam Jumala küsimust tõsiselt võtta, siis usun, et ka meil pole Euroopas enam kunsti suuri kujusid, suuri vorme.” Ja nii on meie kui kunstnike ülesanne tunnetada, mis oli enne vormi ja mis saab pärast seda, teades, et me ise pole alfa ja oomega, vaid meil on algus ja lõpp.