Nädal algas üllatusega. Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjoni ning riigieelarve kontrolli erikomisjoni ühisele istungile saabus lisaks rahandusminister Martin Helmele ka endine FBI peadirektor Louis Freeh’, kelle advokaadibürooga sõlmis Helme lepingu Eesti riigile õigusteenuse osutamiseks rahvusvahelise rahapesuga seotud uurimises. Lepingut on kritiseeritud ning Freeh’d on süüdistatud huvide konfliktis, kuid kommentaariumist leiab sellel teemal erinevaid arvamusi ("Erikomisjonide ühisistungile tulid kohale nii rahandusminister kui arutluse keskpunktis olev Freeh" Delfi, 21.09.2020).

halloo braun: „Minu arvates ei ole küsimus selles kas rahapesu peab uurima või ei- loomulikult peab ja selleks on Eesti Vabariigil olemas vastavad institutsioonid pluss on selge, et selles vallas tuleb tihedat koostööd teha teiste riikide uurimisorganitega. Reaalne probleem on see, et Martin Helme teeb kolme miljoni euroga maksumaksjate reklaami endale, oma parteile ja ostab komprat oma poliitiliste vastaste kohta. Sest vaevalt, et nooremat Helmet huvitab, kes Venemaa ametnikest või suurpankade töötjatest on selles süüdi- teda huvitab järeldus, et Eesti toonane riigivõim oli ebapädev ja kõik. Loomulikult oli ebapädev, aga selle järelduse eest Freeh'le kolm miljonit maksumaksja raha on nonsenss.”

mabaker: „hea, et uurimisse on kaasatud Freeh, sest Eesti uurimisorganitesse ja kohtusüsteemi on tõesti usku vähe. Mitte, et nad on kallutatud, aga eelkõige ebapädevad. Eestis tegutsevatest pankadest läbi voolanud musta raha hulk on nii suur, et seda ei saa lihtsalt nii jätta ning on välja tarvis selgitada mis juhtus ja kas meie finantsinspektsioon ikka on teinud kõik, mida nad tegema peaks. Et ei tekiks seda ringkäendust, mis Eestis sageli on, tuligi kontrollid väljast võtta. Normaalne praktika ja mina ei mõistaks selle eest Helmet hukka.”

Teisipäev 22.09

Võiks arvata, et Eesti ja USA vahel on terve ookean ning mis meile korda läheb, kes istub sealses Ülemkohtus, kuid vähemalt Krister Parise arvamusloo „Pidi see surm just nüüd lõikama... Ühendriike ootab ees aastakümneid pimedust” (EPL, 22.09.2020) all olevad kommentaarid räägivad teist keelt. Lähenevad USA presidendivalimised ja sealne võimuvõitlus näib siiski meie kommenteerijatele korda minevat.

respect!: „Tädi võitles diskrimineerimise vastu. Ta astus Harvardi õiguskooli koos aastase lapsega kätel. Kuuldavasti olla olnud kuni elulõpuni väga kange ja kadestamisväärses füüsilises ning vaimses vormis. Helge mälestus!”

juut odessast: „poliitiline joondus on järgmine: vabariiklastel on suurepärane võimalus tugevdada kontrolli ühe valitsusharu üle 10–20 aastaks. kuid selleks vajalik tegevus võib jaanuarist võtta nende kontrolli ülejäänud kahe haru üle. või vastupidi, aitab toetajaid konsolideerida.”

Martin Malm: „Huvitav, mis imeläbi on Paris, erikorrespondent, omandanud selgeltnägemisvõime komplektis tõemonopoliga? Aga äkki on progressikohtuniku lahkumine hoopis kauaoodatud valguskiireks Ameerika Ühendriikide kodanikele?”

Kolmapäev 23.09

Poliitikanädala tipphetkeks oli Martin Helme umbusaldusavalduse menetlemine riigikogus. Arutelu venis pikaks, seda saatsid vastastikused ähvardused ja solvangud, kuid lõppsaldoks jäi 45 poolthäält ning 53 vastuhäält. Riigikogus peetud arutelu kommenteeris endine poliitik Evelyn Sepp vastava teema all ("Ratas riigikogu infotunnis: kindlasti toetan Martin Helme jätkamist rahandusministrina" Delfi, 23.09.2020)

Evelyn Sepp: „Mida EKRE esimehe küsitlemine Rigikogus andis? Selge vastuse, et tema eesmärk on muuta parlamentaarne demokraatia ja riigikogu roll, milleks on täitevvõimu kontroll, kontrollijale - valimistel mandaadi saanud inimestele, vastikuks. Ega muud sõnumit sealt tegelikult tulnudki.
Helme tavaline sõnaline laaberdamise ja ülbe õelutsemise peale on kohane aga meenutada KIVA (Kiusamisvaba kooli) programmi, mis on välja töötatud Eesti laste teadlikuse tõstmiseks kiusust ja selle vältimisest ehk sellest, kuidas üheskoos ehitada turvalist ühiskonda.

Kui aga riigikogu saal on sellise kiusu peamine näitelava ja normaliseerija, tuleks ülekanded seal toimuvast alaealistele keelata ning lõpetada ka ekskursioonid sellesse majja.

On teada tõsiasi, et kõige kibedam kius leiab aset läbi vaimse vägivalla, oma kaaslaste vähendamise, alandamise ja muul viisil ebaväärika kohtlemise. Valitsusliikme vale Riigikogu kõnepuldist on aga juba otsesõnu valetamine kogu Eesti rahvale ja selle õilistamine nähtamatu osa ühiskonnale ärapanemisena seda ei õigusta.

5 lapse isale Martin Helmele tasub seega meenutada, et turvalist Eesti ühiskonda ehitatakse muuhulgas ka tema lastele ja selles ei piirdu tema roll laste kodus nunnutamise, pühapäevase jäätise või lõbustuspargiga, vaid jätkub tema isikliku eeskujuga nii sõnas kui pildis, sh ka tööl, Riigikogu kõnepuldis korda saadetuga. Lugupidamatus selles kõnepuldis, on lugupidamatus Eesti rahva vastu, läbikukkumine mitte lihtsalt ministri, partei esimehena, vaid esmajoones isana, kes annab halba eeskuju kõigile kiusajatele ja nende ohvritele.

Kuidas Eestist saaks aga parem ja turvalisem ühiskond, sõltub eeskujudest. KIVA programm juhendab vanemaid seejuures üpris lihtsal ja universaalsel moel. Meenutan:

• kujunda lapsega harjumus igapäevaselt tema koolikogemustest vestelda – nii õpib laps ennast väljendama, oma tegemistest – ka muredest – rääkima ja ka teisi kuulama;
• hoia lapse enesehinnang terve – laps vajab tunnet, et ta on oluline, saab hakkama ja kuulub kuhugi. Nii on ta vähem haavatav ja tunneb ka ise väiksema tõenäosusega vajadust teistele liiga teha;
• aruta lapsega nii peres kui koolis kehtivate reeglite ja väärtushinnangute üle, sh mida tähendavad teile sallivus, hoolivus, austus ja julgus ebaõigluse vastu astuda – nii tekib lapsel kiusamist mittevõimaldav väärtussüsteem. Mõtle ka sellele, millist eeskuju ise pakud.
Natuke tobe on rääkida tähtsa parteigenossega nagu lasega, aga ju on tema kasvatuses läinud midagi pöördumatult vussi. Ehk peab ka papa Mart oma läbikukkumist isana tunnistama ja tegema endast kõik, et see kohutav tragöödia ei korduks lapselaste peal, et neist ei saaks poja sarnased jõmmid ja koolikiusajad või siis nende ohvrid, kelle enda ainus “süü” seisneb selles, et neil oli lihtsalt halb eeskuju.

Neljapäev 24.09

Eestlast erutavad ajalooteemad. Kas eestlane oli Eestis passiivne kaassõitja kuni 1918. aastani? Kas Päts oli reetur? Kas SS-is ja NLKP-s sai Eesti asja ajada või mitte? Sedapuhku vallandas diskussiooni Ivar Leimuse ja Mati Nuudi artikkel „Müüt 700-aastasest orjapõlvest kuulub ajaloo prügikasti” (EPL 23.09), kellele vastas Lauri Vahtre artikliga „700-aastane orjapõli ei ole müüt. Pole siin eriti midagi ajaloo prügikasti heita” (EPL 24.09). Nagu ei jõua eesti ajaloos konsensusele ajaloolased, ei suutnud üksmeelt leida ka kommenteerijad.

Käsna-kalle-humanitaarpüks: „Leimuse ja Co kirjatükk oli küll õige suunitlusega, toodud näitedki tabavad, kuid kõik oli üle võlli keeratud. St absurdiks, mis ühtlasi tähendab, et valeks. Vahtre vana ideoloogina reageeris sellele nagu pull punasele rätile ega märka vist isegi, et on omakorda suures tuhinas hakanud (kaude) vastu rääkima mõnele hoiakule, mille eest ise terve elu seisnud on. Tema artikkel tervikuna on siiski OK, võib siin-seal pisut toriseda, kuid vaielda pole põhjust. Erinevalt eilsest, mis oli lihtsalt rumalavõitu.”

Ragno: „Eesti 700-aastast orjusaega võtavad paljud eestlased täie tõsidusega ega aima selle taga midagi poeetilist. Tõesti, ajaloolaste jaoks see juba ammu tõsiseltvõetav ei ole, aga valdav osa rahvast teab eesti rahva sajanditepikkusest orjusest kindlasti rohkem kui uuemast ja tõsisemast ajaloost. Nii et tasub selle müüdiga tegeleda küll.

Küsimus ei olegi tegelikult niivõrd müüdis endas kuivõrd pidevas korrutamises, missugune märterrahvas eestlased ikka on. Sajandeid sakslaste võimu, seejärel pikalt venelaste hirmuvalitsus. Eesti mees kannatab ja talub, lõpuks saab üürikeseks vabaks ja juba jälle istuvad Brüsseli kupjad kaela peale nagu politseinik George Floydile.

Võiks juba küllalt olla sellest märtri mängimisest ja asuks õige tõesti oma ajalugu vaatama positiivsema ning vähem kannatava näoga?”

Reede 25.09
Ei näi paranevat armid, mis tekkisid parvlaev Estonia hukkumisega 1994. aastal. Sel nädalal küttis Eestis kirgi uus doksari „Estonia – leid, mis muudab kõike” („Estonia – fyndet som ändrar allt”). Ka kommenteerijaid ei jätnud see teema külmaks ("Hauarahu rikkunud filmitegijad väidavad, et pildistasid Estonia laevakeret varem dokumenteerimata kohtadest" EPL, 25.09.2020)

Seenehooaeg: „Siin peaks huvitama tõde, mitte mingi hauarahu. Kaua selletaha poetakse? Mõni tahtis omal ajal Estonia vrakki betoneerida, et saladused välja ei tuleks. Omaste südamerahu on 100x tähtsam, kui mingi hauarahu.”

Valdar Parve: „Filmitegijatel on omad kasud mängus. Imestama paneb vahest see, et endine riigiprokurör Kurm ja endine riigikogu saadik Evelin Sepp nii lapsemeelselt sellega kaasa on läinud.
Laev läks põhja, juhtus avarii (avarie on prantsuse keeli laeva põhjaminek!), sest laev läks vääralt tehtud ümberehituste pärast lõplikult katki ja vesi jooksis sisse. Laeva pöörates keeras kapten parda vastu tuult ja lõpuks loksus kõik see vesi laevas ning kõik need autod, mille vesi paigalt nihutas, liikusid ühte pardasse. Mida siin veel uurida on!

kapten trumm: „Muidugi pole sarja näinud, aga miski sisemuses ütleb, et mingeid suuri paljastusi seal pole ja tegemist on lihtsalt promoaktsiooniga reitingute tõstmiseks.”