KiROTi muusikavalik:
Omega - Gyöngyhajú lány
Aastal 1970 välja lastud pala Ungari rokkbändilt nimega Omega.
Ma ei oska tegelikult spetsiifiliselt välja tuua, mis mind antud loo juures kõige rohkem köidab. Loo struktuur ja dünaamika istuvad enda ülesehituselt suurepärasel kohal, käigus olevad meloodiad on fantastilised ja ühtlasi on kuulamist väärt ka kogu ülejäänud album “10 000 lépés”, millelt lugu pärineb. Argumenteeriksin, et kui lüürika oleks inglise keeles, siis tegemist oleks absoluutse rokiklassikuga.

James Vincent McMorrow - Cavalier
Ülalnimetatud mehe loomingust võiks teoseid justkui kulbiga korjata ja siia seda kulpi tühjendada, kuid üritan piirduda ühega. Selleks on “Cavalier”.
James Vincent McMorrow ehk falsetikuningas ehk vokaalne fenomen on alati minu playlistis enda kindlal kohal. “Cavalier” – nii nagu ka kõik tema teised – on intensiivne, intiimne ning üdini ilus. Ah, muideks, allolev video on live-performance, sest ta lihtsalt kõlab otse veel mõjuvamalt, kui stuudios.

Jack Garratt - Weathered
Minu esimene kokkupuude Jack Garratt’i muusikaga oli vist 2015. aasta Positivusel. Sirvisin festivali lehel artiste läbi ning jõudsin tema profiilini – ohoo, muusika meeldis, väga ägeda sõnumiga ja kõlab väga mitmekülgselt.
Ning seejärel nägin teda lava eest. Sellest momendist kasvas ta muusika mulle külge, kuna laval on see mees kui orkester – seisab üksi koos enda mitme instrumendiga…. ja lihtsalt KÜTAB.
Ostsin autogrammiga albumi. Ei kahetse. “Weathered” just seetõttu, et selle nostalgilisus köidab mind meeletult.

The Hoosiers - Goodbye Mr A
Noh, ütleme nii, et lapsepõlv möödus vaheldumisi füüsiliselt ja virtuaalselt jalgpalli tagudes.
Just see virtuaalne tagumine viis mind ülaloleva looni – see oli FIFA 08 playlistis ja 12 aasta jooksul ei ole ta peast kulunud. Üks pikaajalistest lemmikutest!

Pete & Bas - Quick Little Freestyle
Oleme jõudnud räppariteni! Täpsustades, räppivate pensionärideni (what the hell).
Kui ma esimest korda neid kahte kuulsin, olin ma sajaprotsendiliselt kindel, et need on kõigest kellegi muusikavideod, nad ei ole päris, see ei ole üldse võimalik ning üritasin üleüldiselt mingisugust loogilist seletust leida. Aga ei leidnud.

Need on tõesti räppivad pensionärid ja nad räpivad paremini kui valdav enamus. Lausa hirmutavalt palju paremini.

Loyle Carner - Ottolenghi
Pole vist teist muusikut, kelle loominguga ma nii sügavalt resoneeruda suudan. Iga tema kirjutatud värss oleks justkui värske pintsliga valgele lõuendile maalitud ning see, kuidas see kõik kokku voolab, on ahhetamapanev.

Baro - This Is My Outro
Jällegi üks, mis on minuga tükk maad kaasas käinud. Album, millelt on ka lugu pärit, võeti tegelikult mõnda aega tagasi mingil põhjusel maha, kuid keegi tore inimene laadis selle taas internetiavarustesse ülesse.
Refrään on meeldejääv ning tuletab meelde elu parimaid hetki.

M-Beat & General Levy - Incredible
General Levy on UK skene täielik paps. Mees pani enda ajast ees olevaid albumeid välja, kui ma polnud veel sündinudki. Says enough.
Allolev link on võetud BBC Radio 1 live sessionist, et oleks mõista, missuguse auraga mehega on tegemist.

Dave - Question Time
Dave oli teismeline, kui ta selle loo avaldas. See on märkimisväärne, sest vähesed kannavad nii varajases eas nii võimast sõnumit.
Seetõttu ei ole ma ka imestunud, et ta on täna üks grime’i eestvedajaid – tema sõnum on mõne möödunud aastaga veel võimsamaks arenenud.

System Of A Down - Chop Suey
Midagi kuulsat ka. Serj Tankian on massiivne legend – SOAD on üks läbi aegade õnnestunumaid kooslusi ja Chop Suey on igavene bänger. Selline lükka kõlarid põhja ja jookse peaga läbi tellisseina type beat.

KiROT - “Ohei”
Legendaarne Records 2020
Lüürika: KiROT
Produ: heydium
Mix: Kaspar Kolk
Master: Tanel Roovik (Ajar Stuudio)
Tromboon: Johannes Kiik
Video: Nord Creative agentuur (Raoul Kirsima, Martin Lauri, Oliver-Gerd Vald, Herman Kirsipuu, Robin Raspel)

Kohilast pärit KiROT kirjeldab end artistina kui emotsionaalset eksperimenteerijat ja värske singliga “Ohei” avab ta oma loometöös justkui uue peatüki. “Kõik, mille ma tänaseks kirja panen, sünnib otse sellest, mis mind ümbritsevas keskkonnas toimub – midagi pastakast välja ei ime. Kõlaline pilt on värvikas, üritan alati olla võimalikult dünaamiline ja vältida üksluisust. Proovin inimesi läbi muusika mõtlema panna,” ütleb KiROT. “Muusika on minu jaoks teraapiavahend, kuhu valan kõik oma emotsioonid. Ka see lugu on justkui teekond paremaks saamiseni – iseendaga rääkimine ja vanadest probleemidest vabanemine. Paratamatult on iga inimese elus selliseid suhteid, mis on ühepoolsed. Muidugi on need suhted alati soojad, aga siis üritad sa neid inimesi aidata ja ei saa ise sealt mitte midagi vastu. Sa tunned, et nagu annad ja annad, aga päeva lõpuks sa ei liigu ise selle ajendil kuhugi edasi.”

“Ohei” ongi üles ehitatud selle peale, et KiROT on aastatega üritanud jätta sinnapaika asjad, mis pole teda edasi viinud. “Olen teinud seda lootusega end aidata, aga paratamatult kõikidele see ei meeldi ja inimesed arvavad, et ma olen liikunud mingisse suunda, mis ei ole enam ehe ja ma ei ole seesama inimene, kes varem,” nendib ta. “Tegelikult on asi selles, et teised inimesed ei taha muutuda ja see lugu on lihtsalt see, kuidas ma olen näinud seda kogu protsessi.”