Samuti ei võrdu religioossus konservatiivsusega, nagu võib tunduda, sest jagub ka kirikuga seotud inimesi, kes tõlgendavad kristlust üpris liberaalselt. Üks neist on Toomas Jürgenstein. Teoloogiharidusega Jürgenstein on meedias sõna võtnud nii poliitiku kui ka (religiooni)õpetajana. Üht on ta Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridades, teist Hugo Treffneri gümnaasiumis. Samuti pole minagi küsimusi esitades ainult ajakirjanik, vaid ühtlasi Toomas Jürgensteini kunagine õpilane.

Vestluse põhjus on tema äsja ilmunud raamat „Kus Sa oled taevas”, mis on mõtteline järg raamatule „Kes Sa oled taevas”. Sõnade järgi on see suunatud avatud usklikule, aga seda lugenuna pakun – võib-olla ebaobjektiivselt –, et lihtsalt avatud inimesele.

RAAMAT

„Kus Sa oled taevas”

Toomas Jürgenstein

72 lk, Otto Wilhelm OÜ

Kas usu üle võib nalja heita?

Sattusin sellel suvel vast üle kümne aasta taas Ridala kirikusse, kus lakke on maalitud mõnusalt naerev Jumal. Minu meelest on Jumalat seal kujutatud nõnda, nagu naeraks ta just mõne religiooni teemal tehtud nalja üle.

Küllap on sarnaselt paljude teemadega ka usu kohta olemas tabavaid ja nürisid, sõbralikke ja kurje, ülekohtuseid ja põhjendatud nalju. Oma eelmises avatud uskliku sarja raamatus oli mul selle kohta isegi peatükk „Kas Jumala naerab?”. Mulle endale tundub, et naljad on religiooni lahutamatu osa, millega kaasneb usu suurem mõistetavus ja elulähedus. Samas võin olla üsna tundlik mõne lihtsa inimese siira usu üle tehtud üleoleva nalja vastu – need ei meeldi.

Raamatu ühe kaaneteksti on kirjutanud loodusteadlane Tuul Sepp, üks teie endiseid õpilasi. Ent teilgi ei ole vaid teoloogi vaatenurk. Kuidas võiks teid kui kirjutajat tausta järgi positsioneerida?

Ma arvan, et klass, kus ma põhiliselt õpetan, sümboliseerib minu positsiooni väga hästi. See on Treffneri kooli teisel korrusel, aknast vaadates paistab mõnede meetrite kaugusel Tartu Jaani kirik ja pisut kaugemal Rüütli tänav. Ma arvan, et mu raamatu tekstist kumab läbi omajagu õpetajat ja kirikuinimest, pisut inimest tänavalt ja kohvikust, küllap natuke ka kunagi omandatud bioloogiharidust. Klassiruumis on mul raamatuid, kujukesi ja pilte eri religioonidest, ka usundimaailm on tekstides kohal.

Ja ma väga loodan, et raamatus on kohal ka avatud ja teadmishimuline õpilane. See õpilane ärgitab esitama näiliselt ehk lihtsameelseid küsimusi, taotleb keerulistes küsimustes selgust ja jälgib hoolega, et peatükid liiga pikad ei saaks.

Religiooni valdkond on viimaste aastate väitlustes üha enam jõudnud nendegi inimeste inforuumi, kes end ise religioosseks ei pea. Kristlikele väärtustele viidates võtavad ühiskondlikel teemadel sõna SAPTK-i inimesed eesotsas Varro Vooglaiu ja Markus Järviga, luterlaste poolelt kommenteerib nii igapäevaelu kui ka seadustega seotud küsimusi peapiiskop Urmas Viilma. Kui suur osa peaks teie arvates ühiskondlikes debattides olema religioossel perspektiivil?

Kristlasi on Eesti ühiskonnas umbes kolmandik ja minu jaoks on loomulik, et nende hääl on kuulda. Toomas Paul on oma võrratute esseedega juba üle veerand sajandi eri küsimustele usulise vaatenurga andnud, sedasama tegi särava intellekti ja irooniaga ka varalahkunud Marju Lepajõe.

Pisut uudne on tõesti olukord, kus inimest vaimselt toetava usulise raamistuse asemel pakutakse üsna mustvalget pilti.

Pisut uudne on tõesti olukord, kus inimest vaimselt toetava usulise raamistuse asemel pakutakse lugejale või kuulajale üsna mustvalget konkreetsete suunistega pilti ühiskonnast. Mulle tundub, et mingil hetkel on ka mõned kirikute juhid nende seisukohtade liigset jäikust tunnetanud. Katoliku piiskop Philippe Jourdan ütles hiljuti oma juubeliintervjuus eespool kirjeldatud hinnanguid esindava portaali Objektiiv kohta järgmist: „Mina ei ole kunagi soovinud seal sõna võtta. Katoliku kiriku teemad ei ole seal alati esindatud nii, nagu kirik ise neid esitleb. Vooglaid ei esinda kirikut ega kiriku seisukohti.” (EPL 20.8.2020)

Olen nimetatud teemal sageli tsiteerinud religioonifilosoofi Leszek Kołakowski esseed „Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest”, milles ta suhtub skeptiliselt olukorda, kus religioonis hakkavad pühakute asemel domineerima bürokraadid. Ettevaatlik analoogia tänase Eestiga on siin tõesti olemas.

Nii mõnegi eelmises küsimuses nimetatud isiku arvamustest on jäänud mulje, justkui oleksid kristlusel väga kindlad tõekspidamised ja muutumatud traditsioonid. Teie kirjutate aga hoopis inimese isiklikust teoloogiast, mida kujundades ületab inimene piirid eri teadustest saadud andmete vahel ja testib seisukohti igapäevases praktikas. Kuis need omavahel kokku sobivad?

Teoloogiadoktor Jaan Lahe võtab selle oma hiljuti ilmunud põhjalikus teoses „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?” 22 teesiga kokku. Viimane neist kõlab järgmiselt:

„Nii nagu kristlased on alles teekäijad, kes pole veel jõudnud pärale, nii muutub ka teoloogia, mis mõtestab ja tõlgendab kristlikku õpetust. Teoloogia muutumine on normaalne protsess, sest Jumala ilmutus jätkub, meie teadmised täienevad ja olukorrad muutuvad. Teoloogia ülesanne on pakkuda inimest veenvalt kõnetavat ristiusutõlgendust, mis arvestab üheaegselt nii ristiusu muutumatut põhisisu kui ka hetkeolukorra vaimset situatsiooni, inimeste enesemõistmist ja inimkonna saavutatud teadmiste nivood.”

Mulle näib, et praegu ongi ühiskonnas puudus inimeste visioonirikastest isiklikest teoloogiatest, mis ka usulisi organisatsioone kaasa tõmbaksid. Nii muutuks inimeste elu natuke mõtestatumaks ja rikkamaks.

Praegu ongi ühiskonnas puudus inimeste visioonirikastest isiklikest teoloogiatest.

Ühes peatükis käsitlete kristluse parandamist. Toote näiteks Vissarioni, keda kutsutakse ka Siberi Jeesuseks, ja ühinemiskiriku looja, nüüdseks lahkunud Sun Myung Mooni. Nende puhul liiguvad mõtted esimese hooga hoopis isikukultusele ja isikukultus teeb ettevaatlikuks, sest sellega on ajaloos seotud palju traagilisi sündmusi. (Kõige tuntumad on ilmselt Jim Jonesi massimõrv-enesetapp Jonestownis ja David Koreshi mõnede järgijate surm ümberpiiramisel Wacos.) Aga mida teie neid näiteid tuues kristluse parandamise all silmas peate?

Seda peatükki kirjutades oli mul mõttes tempida sinna pisut rohkem irooniat ja ka hoiatust, kui reaalselt teksti jõudis. Võib-olla oleksin tõesti pidanud hoiatavaid märke rohkem rõhutama. Küllap mängis siin oma osa ka vaistlik sümpaatia mulle oma matkadest tuntud Siberi ja kogukondliku eluviisi vastu. Mäletan, Mihhail Lotman ütles kunagi filmilindilt nähtud vissarionlaste elu kommenteerides, et lapsed paistavad õnnelikud olevat isegi siis, kui nad tülitsevad. Aga ka selles kogukonnas on olnud muutus: umbes kuu aega tagasi Vissarion ja tema lähemad abilised arreteeriti.

Küllap tahtsin peatükki jõudnud näidetega demonstreerida, et mingit uut kvaliteeti kristluse parandajad minu hinnangul luua ei suuda. Omamoodi kristluse remondi võtsid ju ette ka näiteks Jehoova tunnistajad, kui loobusid kolmainu õpetusest. Ma ei arva, et sellega usk kuidagi paranes.

Kirjutate, kuidas üks loodusteaduste taustaga inimene, kuulnud teie teoloogilisest haridusest, esitas kiiresti kontrollküsimuse: kui vana on Maa? Eks nii mõnigi ateist ole siiani veendunud, et kristlased usuvad, et Jumal on mees pilve peal. Kuidas õpetaja positsioonilt tundub: kui palju religioonidest teatakse? Ja miks on vaja teada?


Religioossete teadmiste kiht on Eestis õhuke ja olen veendunud, et kool peaks andma sellekohaseid teadmisi.

On tõsi, et religioossete teadmiste kiht on Eestis õhuke, ja olen veendunud, et kool peaks andma sellekohaseid teadmisi. Olen seda nüüdseks üle 20 aasta teha püüdnud, vahel on see õnnestunud paremini, vahel halvemini. Religioossete teadmiste puudusest tuleneb ühiskonnas palju asju: sageli ei mõisteta kultuuri, usuvabaduse realiseerimine on küsitav, sest religioon kaotab maailmavaatelise valikuna tõsiselt võetavuse, ei tunta ära ka religiooni sildi all esitatavat demagoogiat ja jama.

Pisut alla 20 aasta tagasi kirjutasin ühes artiklis pisut provotseeriva lause: „Religioossus tõukab tagant inimese intellektuaalset arengut, seob selle empaatiavõimega, süvendab seksikust ja teeb inimese vabaks.” Arvan üsna samamoodi ka täna, „religioossuse” asendaksin ehk „religioossete teadmistega”.

"Religioossete teadmiste puudusest tuleneb ühiskonnas palju asju: sageli ei mõisteta kultuuri, usuvabaduse realiseerimine on küsitav, sest religioon kaotab maailmavaatelise valikuna tõsiseltvõetavuse," leiab Toomas Jürgenstein.

Võib-olla langes pärast iseseisvumist paljude vaimulike õlgadele liiga raske koorem: ehitada üles kogudusi, otsida abi inimeste vaimsetele ja ka materiaalsetele puudustele, peale selle hoolitseda ajalooliste hoonete eest, mis iga kokkuhoitud sendi endasse võtsid. Ma mõistan hästi, et aegadel, kus inimesel on majanduslikult raske ja teda ei mõisteta, pöördub ta pigem mineviku ja konservatiivsemate vaadete poole.

Eks mu raamatuseeria – ka kolmas raamat on avatud uskliku sarjas kindlasti plaanis – üks mõte ongi rõhutada rohkem otsivat, eksimist mitte kartvat, rõõmsat ja uuele avatud usku. Möönan ka seda, et selline usk on pisut skandinaavialik. Kui nimetasid küsimuses Annika Laatsi, siis oli tema esinemine saates „Suud puhtaks” väga ilus näide sellest, kuidas avatud usust lähtuv sõnavõtt võib puudutada ka religioonikaugeid inimesi.

Usk tundub paljude jaoks peale muu olevat selguse ja kindluse otsimise koht, omamoodi selgroog, mis toetab, kui muidu tasakaal kaoks. On juhised ja eesmärk, ei pea pidevalt elu mõtet taga otsima. Raamatus näite aga vihjavat, et mitte ainult usu kohta küsimuste esitamine, vaid ka selles kahtlemine on hea ja viib edasi. Kas selgitaksite seda pisut lähemalt?

Võtan järgmise piltliku näite oma lemmikteoloogilt Toomas Paulilt, kes ütleb, et inimesele ei ole vaja koorikut ümber, vaid luustikku toeks. Mulle endale tundub, et olen püüdnud pakkuda alternatiivi usule, mis suleb inimese koorikusse. Selline usk jätab skeleti puutumata, st selgroogu on võimalik sirge hoida.

Teiseks, käesolev raamat on avatud uskliku seerias teine, kolmanda pealkirjaks plaanin „Sa oled taevas. Avatud uskliku apoloogia”. Olen vist koolitööst nii läbi imbunud, et imiteerin oma raamatutega pisut gümnaasiumi ainekava: esimesel aastal tegeleme maailma usunditega, teisel aastal vaidleme ja arutame, kolmandal aastal on rõhuasetus erinevate usuliste kogukondade mõistmisel.

Tänane jutuajamine käib pisut enam probleeme ja poleemilisi väiteid sisaldava raamatu üle, järgmisega püüan keskenduda skeleti tugevdamisele.

Minu käsitluses ongi Jumal midagi loomulikku, mis avaldub näiteks looduses, kunstis, ühiskonnas jne.

Muide, lugedes oli mul kohati raske seostada raamatut religiooniga. Vägisi mõtlesin, et kui võtta ära viited Jumalale, jääb alles lihtsalt… kutse dialoogile ja ühisosa otsima.

Ma arvan, et siis on hästi. Minu käsitluses ongi Jumal midagi loomulikku, mis avaldub näiteks looduses, kunstis, ühiskonnas jne. Usun, et selline Jumal võib kutsuda tänast inimest nii dialoogile kui ka ühisosa otsima või lihtsalt sellist eluvaadet respekteerima.

Raamat kellele?

Katkend Toomas Jürgensteini raamatust „Kus Sa oled taevas”:

See raamat on kirjutatud neile,

kes arvavad, et looming ja arvamusvabadus peaksid aeg-ajalt väljakutseid esitama ja järele katsuma usu traditsioonilisi tõlgendusi;

kes arvavad, et lausega „aga pühakirjas seisab nii“ arutelu ei lõpe, vaid alles algab;

kes arvavad, et teatud kogukonna liikmeks olemine tähendab aktiivset kaasamõtlemist ja kogukonna sõnumile ideede andmist;

kes arvavad, et teiste religioonide üle mõtisklemine ja nende toimingutes osalemine rikastab isikut ja ka kogukonda, millega ta kõige enam samastub;

kes arvavad, et on vahva, kui usukogukonnas on koos konservatiivsus ja liberaalsus ning nende koosmõtlemisest sündiv sünergia võib ühiskonda positiivselt mõjutada;

kes mõistavad, oma seisukohaga vähemusse jäämine ei tähenda seda, et vastasseisukohta esindavad kurjad inimesed;

kes peavad kalliks maailma ja siin elavaid inimesi ning arvavad, et religioonil on armastusest kantud elu edendamisel suur roll.”