Me sorteerime oma prügi, eraldame paberi ja segajäätmed, pakime eraldi taara, kuid kilomeetri või paari kaugusel olevasse poodi sõidame autoga. Sest meil on auto.
Ka tööle sõidame autoga, olgugi et paljude töökoht on lähedal. Istume ummikus, kirume liiklust ja kohale jõudes otsime parkimiskohta. Maksame parkimise, kütuse ja muude autoga seotud püsikulude eest. Sest meil on auto.
Isegi lähedale trenni sõidame autoga. Sest trennis tehakse trenni ja autoga saab trenni. Ja meil on auto.
Oleme oma harjumustes nii kinni, et kui auto läheb katki, siis tunneme, et oleme ka ise katki. Sest siis on raske minna nii poodi, tööle kui ka trenni. Pealegi ei ole meil aega, sest rattasõit tööle võtab meie elust vähemalt 5–10 minutit rohkem kui autosõit. Kui peaksime minema jala, siis kaoks päevast pool tundi, mida me mitte kunagi tagasi ei saa.
Ka mul oli auto
