ARVUSTUS | Vana soku ohked

Kjell Westö „Tritonuse” peategelane ei leia vaikuses rahu, vaid peab oma hirmudega silmitsi seisma.

Oma autobiograafias „Minu viimane ohe” pajatab režissöör Luis Buñuel, kui mõnusalt ta end vanuigi tunneb. Pärastlõunal võtab ta ühe dringi ja loeb või kohtub sõpradega. Kui vabastav, et ei pea enam naiste pärast tõmblema; et võib imetleda mööduvat kaunitari vajaduseta talle järele söösta ja teda võrgutama hakata. Aitab kah, möönab Buñuel. Seda on juba kogetud küll ja veel. Nüüd on teised prioriteedid – ei pea enam olema igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke.

Soomerootsi kirjaniku Kjell Westö „Tritonuse” peategelased veel sellisele rahutasandile jõudnud ei ole – eks nad ole ka üle 20 aasta nooremad kui 80-aastane Buñuel oma memuaaride kirjutamise ajal.