Tõnis Lukase kaks aastat kultuuriministrina. Kiirest ja asjalikust kriisi leevendamisest "Lasnamäe peatamiseni"

Kultuuriringkond jääb keset koroonapandeemiat lahkuvat minister Tõnis Lukast meenutama pigem heade sõnadega. Eks on põhjust ka: kiired otsused päevapealt sulgunud kultuuri toetamiseks, pikalt lahti olnud kultuurielu jne. Lukase kaheaastaset kultuuriministri ajast leiab siiski ka mõned küsitavad otsused.

Viimaseid päevi ametis oleva kultuuriminister Tõnis Lukase valitsemisaja võib mõttes jagada kaheks - üks aasta koroonavaba valitsemist ning teine kiireid otsuseid eeldavas tervishoiukriisi olukorras. Hinnangud kultuurivaldkonna tegijatelt olid eeskätt sügisel kohati Lukasele pea ülivõrdes, sest ajal, mil ülejäänud Euroopas olid juba ammu oma teatrid-kinod-muuseumid uksed sulgunud ning mitmel pool kuulutatud välja uued lockdownid, toimus meil näiteks novembri keskel mitu nädalat väldanud filmifestival PÖFF. Juba kriitiliseks kiskunud numbrite "ajajärgul" leidis detsembri keskel veel aset ka Jõulujazz, siis, tõsi küll, juba 50%-lise saali täituvusega.
Pole just vaja olla majandusteadlane oletamaks, et eelmiste aastatega võrreldes kahju kannatanud kultuuriasutused oleksid märksa suuremates rahalistes rasksutes, kui pea detsembri keskpaigani kultuur üsna vabalt poleks saanud tegusteda. Ministri peamine argument oli ja on pandeemia teise laine vältel olnud, et "kultuuriasutustes pole alguse saanud ühtegi kollet" ja tõsi ta on. Nii oli sama argumendiga sunnitud Lukast tsiteerima ka rahandusminister Martin Helme veel hilissügisel, kelle kommentaaridest võis välja lugeda, et tema oleks siiski varasemat kultuurielu lukkukeeramist pooldanud. 

Lukase ametiaega ja tehtud otsuseid kommenteerivad ka Ave Tölpt, Edith Sepp, Tiit Aleksejev ja Elin Kard.