Järelikult peab sundvaktsineerimiseks olema seaduslik alus ja ülekaalukas avalik huvi ning puuduma muud leebemad vahendid viiruse tõrjeks.

Vaktsineerimisega seoses on hetkel kiireloomulisemaid teemasid kui kohustuslikkus - tarneraskused, korruptsiooniriskide vähendamine ja ametiseisundi kuritarvitamine. Siiski tundub olevat viimane aeg algatada arutelu sundpookimise plusside ja miinuste üle.

Mida räägib teiste riikide kogemus?

Itaalia kehtestas 2017. aastal kümme kohustuslikku vaktsiini. Poolas on immuniseerimiskavas olevad vaktsiinid kohustuslikud ja vaktsineerimata lapsi kooli ei lubata. Samuti karistatakse nii Prantsusmaal kui ka Rumeenias vaktsineerimata laste vanemaid rahatrahviga. Meie põhjanaabrite 2017. aastal muudetud nakkushaiguste seadus sätestab, et patsientide ravimiseks peavad tervishoiutöötajad (sealhulgas praktikandid) olema mitme nakkushaiguse vastu vaktsineeritud.

Üks esimesi vaktsineerimisega seotud kohtulahendeid pärineb 1905. aastast, mil Ameerika Ühendriikide Ülemkohus tegi otsuse asjas Jacobson v. Massachusetts. Vaidluse keskmes oli küsimus, kas kohalikud omavalitsused võivad rõugete vastu vaktsineerimise kohustuslikuks muuta ja karistada kriminaalkorras vaktsineerimata laste vanemaid. USA Ülemkohus vastas küsimusele jaatavalt ja leidis, et kohalikud omavalitsused võivad kehtestada kodanikele mõistlikke kohustusi rahvatervise kaitseks, isegi kui need piiravad inimeste õigusi. Ka erapooletud kohtunikud võivad tulistel teemadel muutuda „emotsionaalselt üles köetuks". Näiteks võib Ülemkohtu 1927. aasta otsusest asjas Buck v. Bell leida ühe ülemkohtuniku hinnangu vaktsiinivastaste kohta - „Kolmest põlvkonnast imbetsillidest piisab".

Euroopa Inimõiguste Kohus on lubanud sundpookimist lahendis Solomakhin vs. Ukraina. Kaebajal tuvastati akuutne hingamisteede haigus ja kuna testide põhjal ei olnud difteeria vaktsiin talle vastunäidustatud, vaktsineeriti kaebaja epideemia ajal tema tahte vastaselt. Kohtu hinnangul riivab kohustuslik vaktsineerimine küll eraelu puutumatust, ent võib olla õigustatud vajadusega kaitsta rahva tervist, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt ravile allutatud isikut.

Kohus sõnastas kriteeriumid, mida sundvaktsineerimisel järgida. Esiteks, kui kaalukad on rahvatervise kaalutlused, mis nõuavad nakkushaiguste leviku piiramist, ja teiseks vaktsineerimise sobivus igal konkreetsel juhul. Kuivõrd epidemioloogiline olukord Ukrainas oli tõsine ja vaktsiin kaebajale sobiv, siis pidas kohus sekkumist isiku kehalisse puutumatusse möödapääsmatuks.

Sloveenia konstitutsioonikohus tunnistas 2004. aastal põhiseadusevastaseks nakkushaiguste seaduse, mis kehtestas vaktsineerimiskohustuse. Kohtu hinnangul ei sätestanud seadus vaktsineerimata jätmiseks põhjendatud erandeid (näiteks ei saanud keelduda usulistel põhjustel) ega kehtestanud vastutust vaktsineerimiskahjustuste eest.

Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda pole senini avaldanud otsust asjas Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik. Selles asjas peaks kohus andma hinnangu kohustusliku vaktsineerimise lubatavuse ja vaktsineerimisest keeldumise tagajärgede kohta. Tšehhi Vabariik kehtestas laste kohustusliku vaktsineerimise, ent mitmed lapsevanemad keeldusid nõusoleku andmisest erinevatel põhjustel (usulised veendumused, ebakindlus vaktsiinide tõhususes, kartus jms). Selle tagajärjel karistati vaktsineerimata laste vanemaid rahatrahviga või keelati lastel lasteaeda minna. Nüüd peavad Strasbourgi kohtunikud tegema lahendi, mis on pretsedent kõikidele liikmesriikide kohtutele.

Otsene ning kaudne sund

Eeltoodud näited kinnitavad, et sundvaktsineerimist saab läbi viia otsese või ka kaudse sunni abil. Esimesel juhul kohustatakse kõiki laskma end süstida koos ähvardusega muuta karistatavaks vaktsineerimata jätmise tõttu nakkuse levitamine.

Teisel juhul kasutatakse kaudseid mõjutusvahendeid või piiratakse juurdepääsu avalikele teenustele nagu haridus või teatud töökohtadele. Samuti on avalikus mõtteruumis kõlanud üleskutseid, et vaktsineerimisest keelduja kannab ise oma ravikulud või hüvitab teise inimese nakatamise tagajärjel tekkinud kahju.

Lisaks ei saa alahinnata võimalust, et tulevikus on reisimise eelduseks vaktsineerimistunnistuse olemasolu.

Hetkel on vaktsineerimine Eestis vabatahtlik. Mida tuleks silmas pidada, kui soovitakse kohustuslikuks muuta?

Enne selgitus, alles siis sund

Sundvaktsineerimise esimeseks eelduseks on arstiteaduslik konsensus selle kasulikkuses. Seni on olnud meditsiinitöötajate seas vastandlikke arvamusi vaktsineerimise ohutuse ja tõhususe osas. Kui tervelt 86% Ameerika teaduse edendamise assotsiatsiooni teadlastest pooldavad vaktsineerimist, siis Haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskuse uuringu kohaselt tunnevad paljud Euroopa riikide tervishoiutöötajad muret vaktsiinide kõrvaltoimete pärast. Ka koroonavaktsiini kiire turuletulek on tekitanud näiteks Saksamaa, Suurbritannia ja India arstide seas kõhklusi.

Teiseks tuleks eelistada niikaua kui võimalik mitteõiguslike vahendeid, et saavutada vaktsineerimise kõrge hõlmatus. Selgitustöö ja soovitused töötavad reeglina paremini kui hirm karistuse ees. Sanktsioonid võivad pigem kasvatada vaktsineerimisvastaste arvu. Samas on sotsiaalsete hoiakute kujundamine vaevarikkam, kui seaduses ühe paragrahvi lisamisega kohustuse tekitamine.

Ei maksa alahinnata ka, et avaliku arvamuse surve tekitab valitsusele ahvatluse näidata end jõulise ja tegusana.

Riikliku vägivalla oht

Arvamusvabaduse osaks on õigus toetada sundpookimist. Samuti õigus tunda hirmu vaktsineerimise kõrvalmõjude või skepsist vaktsiini kasulikkuse osas. Arutame nii, et hoidume siltide kleepimisest ja viha õhutamisest.

Halvim, mis võib juhtuda, on, kui „abielusõjast" väsinud eestimaalased kisutakse vaktsineerimissõtta. Koroona saab ükskord otsa, aga vaktsineerimine võib tulevikus seostuda riikliku vägivallaga.

Kaugel pole aeg, kus eliidi ja eesliinil olijate järel jõuab vaktsineerimise järg kõigi teiste kätte. See ei tohiks riigikogu tabada ootamatult.