On ilmselge, et kõik koroonaproovi tegema saadetud maardulased ei saa järgida terviseameti tungivat soovitust: „Testimisele on eelistatult soovituslik saabuda isikliku sõiduautoga. Viiruse potentsiaalsed kandjad peaksid vältima ühistransporti ja taksot. Vajadusel võib tulla proovi andma ka jalgsi.” Kui isiklikku autot pole, siis peaksid maardulased kõndima edasi-tagasi umbes 20 kilomeetrit, mis ei ole jõukohane isegi kõigile sportlastele.

On küll olemas ka mobiilsed proovivõtubrigaadid, aga nende jõudlus on väiksem ja proovi võtmise kulu (riigile) mitu korda suurem. „Palume jätta kodus testimise võimalus neile, kes seda tõesti väga vajavad,” soovitatakse ka veebilehel koroonatestimine.ee.

Miks pole meil loodud vahevarianti „koroonapealinnade” tarvis? Aasta pärast pandeemia algust ja keset teist koroonalainet pole palju tahta, et väikelinnadesse või linnaosadesse, kus parajasti palju nakatutakse, loodaks ajutised proovi võtmise võimalused, et kõik koroonakahtlusega inimesed saaksid ühissõidukeid kasutamata proovi andmas käia. Selline paindlikkus oleks loomulik osa koroonapoliitikast, mille eesmärk on viirust väheste piirangutega vaos hoida. Praegusel ajal osutub ju umbes iga kaheksas proovi andma saadetud inimene koroonapositiivseks.

On oluline, et inimesed saaksid koroonaproovi antud või vaktsiini kätte minimaalsete kontaktidega ja suure sõitmiseta.

Niisiis, Maardu puhul pole tervishoiusüsteem autota inimeste „eripärale” piisavat tähelepanu pööranud. Kas vaktsineerimist, mis lähema kuu aja jooksul loodetavasti täie hooga käima läheb, korraldades seda tehakse? Ühissõidukitega vaktsineerima sõita pole küll päris sama riskantne kui niimoodi koroonaproovi andma minna, aga ikkagi oleks parem, kui inimesed saaksid oma vaktsiiniannused kätte minimaalsete kontaktidega ja suure sõitmiseta.

Peaminister Kaja Kallas ütles eile oma valitsuse strateegiast rääkides, et ei tema ega ka eelmine valitsus pole teadlikult kehtestanud väga rangeid ja lausalisi piiranguid. Selle asemel on rõhutud inimeste omavahelise suhtluse vähendamisele kohtades, kus on kõige suurem oht nakatuda ja viirust levitada. Ka kõigi riigi aktsioonide – nagu proovide võtmine ja vaktsineerimine – logistika peab olema sellest seisukohast alati korralikult läbi mõeldud.