JUHTKIRI | „Tasuta” transpordi asemele külataksod

Pandeemiaaeg pole ühistranspordi populaarsusele arusaadavatel põhjustel hästi mõjunud. Kuid nagu näitab sel nädalal avaldatud riigikontrolli raport, oli olukord mäda juba enne pandeemia puhkemist: riigi raha kulub maakondlikule nn tasuta ühistranspordile palju, kasu saavad maaelanikud sellest vähe.

Enne elanikele 2017. aastal tasuta ühistranspordi kehtestamist toetati maakondlikku bussitransporti riigieelarvest 21,9 miljoni euroga ning 2019. aastal 43,1 miljoni euroga. 2024. aastal kuluks transpordiameti prognoosi järgi juba 64,6 miljonit eurot. Aga uusi ühissõidukikasutajaid pole juurde tulnud. Kes sõitis tööle või maakonnakeskusse autoga, sõidab autoga edasi. Kes sõitles ühissõidukitega, sõitleb natuke tihedamini. Läks nii, nagu asjatundjad nüüdseks Brüsselisse edutatud Kadri Simsonit kolme aasta eest hoiatasid: Keskerakonna nn tasuta transpordi plaan ei toimi.

Parem maksta miljoneid eurosid külataksode subsideerimiseks kui sageli tühjalt sõitvate liinibusside käigus hoidmiseks.

Praegu on kahekordselt põhjust valdkonda põhjalikult ümber korraldada, sest koroonapandeemia on ühissõidukitest peletanud ka osa nende varasemaid kasutajaid. Seda ei pea esitlema kui tasuta ühistranspordi kaotamist (Keskerakonda sisaldava valitsuse jaoks on see poliitiliselt võimatu), vaid kui sammu edasi. Lubas ju Simsongi omal ajal, et liigutakse bussi-, rongi- ja autotranspordi ühtseks tervikuks liitmise poole, nii et isikliku auto vajadusele tekib mugav alternatiiv. Tegelikult pole alguses Simsoni ja praegu Taavi Aasa eestvedamisel suudetud kolme aastaga isegi busside ja rongide sõiduplaane ühitada, millestki innovaatilisemast rääkimata. Minister Aas, tehke vähemalt see tegemata töö kiiresti ära – hea enne kohalike omavalitsuste valimisi ette kanda!

Bussiliinid, mille kulu sõitja kohta on üle saja euro – jah, selliseid on tõesti olemas –, on tervemõistuslik asendada takso- ja sõidujagamisteenusega. Summa, millest alates takso- ja sõidujagamisteenuse kinnimaksmine tuleks riigile odavam ja sõitjale mugavam, on ilmselt palju väiksemgi kui sada eurot sõitja kohta. Parem maksta miljoneid eurosid külataksode subsideerimiseks kui sageli tühjalt sõitvate liinibusside käigus hoidmiseks.