„Mis sa teed, Jüri!“ sosistab Mailis Reps ehmunult. „Niimoodi avalikult ei tohi! Mäletad, mis mul juhtus selle kohvimasinaga... Kui sul on nõusid tarvis, räägi meie peasekretäriga, tal on köögis käsi sees, lepib kokaga kokku ja toob sulle nii mitu kasti, kui soovid.“

„Mul ei ole nii palju vaja,“ vastab Ratas ja punastab. „Ma tahan just seda taldrikut.“

„Miks?“ imestab Reps.

Jüri Ratas läheb näost veelgi punasemaks, aga ei vasta. Taldrikust ta siiski ei loobu – kui see põuetaskusse ei mahu, torkab ta taldriku selja tagant otsapidi pükstesse ja kõnnib sedasi, selg kramplikult sirge, kiirel sammul sööklast välja.

Ratas ei soovi avalikult tunnistada, et kogub eksponaate oma tulevase majamuuseumi tarbeks. Et selline asutus kunagi moodustatakse, on enam kui kindel. Ja siis kuluvad marjaks ära need nõud, mille pealt suurmees kunagi söönud on. Aga kust sa neid aastate pärast enam üles leiad? Kohmakad ja taipamatud köögitöölised on ajaloolise taldriku ehk juba ära lõhkunud! Sellepärast on mõistlik komplekteerida esinduslikku kollektsiooni just nüüd ja praegu.

Ratas viib taldriku, noa ja kahvli oma kabinetti, keerab hoolikalt tsellofaani sisse ja märgib paksu kaustikusse üles kuupäeva, menüü ja selle, kas kõht sai täis. Siis ohkab ja vaatab peeglisse. See komme on talle viimasel ajal omaseks saanud ja iga kord tabab teda paras vapustus – ei jõua ära imestada, et seesama mees, kes sulle peeglist vastu vahib, on niivõrd andekas ja tark poliitik!

Isegi kerged õudusejudinad jooksevad mööda selga üles ja alla, kui Ratas oma hiilgavale karjäärile mõtleb. Ta on olnud Tallinna linnapea, peaminister, nüüd on ta riigikogu esimees, sügisel võib saada presidendiks. Ja siis? Kuhu edasi? Ratas ei julge selle peale hästi mõeldagi. Paar korda on ta proovinud vannis vee peal käia ja spordimehe keeles öeldes, katsed pole olnud lootusetud. Ütleme nii – korvi veel ei tulnud, aga korvirõngale sai pihta küll!

Paar korda on ta proovinud vannis vee peal käia ja spordimehe keeles öeldes, katsed pole olnud lootusetud.

Ta on päikesele väga lähedale tõusnud, nii lähedale, et vahel tundub – kui ainult sirutada käsi ja öelda „Tere, päike!“, siis ulataks päike omakorda käe ja ütleks: „Tere, Ratas!“

Kuidas siis mitte koguda taldrikuid, mille pealt selline mees on söönud maksakastet! Järeltulevad põlved ei andestaks, kui säärased reliikviad käest lastaks – see oleks inimkonna ajaloole sama korvamatu kaotus kui tulekahju Aleksandria raamatukogus.

Ainult et ränk on see vastutusekoorem, mis kangelasi rõhub. Kerge polnud ju ka Heraklese, Simsoni ega Spidermani elu. Jüri Ratasel on viimasel ajal kombeks tõusta üles Pika Hermanni tippu ja seista seal ihuüksi marutuulte käes, vaadata tõsiselt ja karmilt koroonast laastatud Eestimaale oma jalge ees. Millest ta nendel harrastel hetkedel mõtleb, ei tea mitte keegi, isegi mitte ta ise.

Mailis Reps koputab ukse taga: „Jüri, tule! Koalitsiooninõukogu koosolek algab!“

„Jah,“ ohkab Ratas. Jälle on tal tunne, nagu peaks ta pugema hiireurgu. Kitsas on seal ja umbne, vägilasel pole ruumi õieti selgagi sirutada. Muudkui õpeta neid väetikesi, aga kas nad siis kuulavad...

Ratas heidab veel kord pilgu peeglisse, noogutab lugupidavalt sealt vastu vaatavale ajaloolisele isikule ja kõnnib vastu oma saatusele.