NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: köstri vaktsineerimine
(27)
Köster nõuab praostiga kohtumist ja annab kohe hakatuseks teada, et tema enam Paunvere koolis usuõpetust õpetada ei kavatse.
„Mind tahetakse seal sundvaktsineerida,” kuulutab ta.
„Armas hing...” alustab praost leebelt, aga köster lõikab vahele:
„Praostihärral pole mõtet vaeva näha. Praostihärral ei õnnestu mind jälle ümber veenda nagu eelmistel kordadel.”
„Millistel eelmistel kordadel, kallis inimene?” küsib praostihärra.
„Siis, kui ma tulin kaebama, et mind tahetakse sundraseerida, sundmasseerida, sundkastreerida ja sundpasteerida,” seletab köster. „Siis te ka trööstisite, et pole hullu, kannatage ära, selline on jumala tahtmine. Ja mina kannatasingi, aga sedapuhku on minu otsus kindel. Sundvaktsineerida mina ennast ei luba.”
„Aga kes teid siis vaktsineerida tahab?”
„Sedasama te ütlesite ka siis, kui ma tulin raseerimise, masseerimise, kastreerimise ja pasteerimise üle kurtma,” ohkab köster.
„Kõik!” ahastab köster. „Õpetaja Laur uuris minu käest, kas ma olen üle 65. Mina rumala peaga ütlesin, et olen, sest isakodus on mind õpetatud alati õigust kõnelema ja praostihärra ise kõneleb ka oma pühapäevastes jutlustes, et valetamine on patt.”
„Nii see on, armas inimene,” noogutab praost. „Aga mis siis sellest on, et te olete üle 65? See pole ju veel kuigi kõrge vanus. Kas te teate, kui vanaks elas Metuusala?”
„Jätke nüüd see Metuusala, praostihärra! Sellest üle 65-st kõik pihta hakkaski!” kaebab köster. „Õpetaja Laur ütles, et ma pean jalamaid minema vaktsineerimistalgutele ja laskma ennast süstida. Aga minule ei meeldi talgud. Kui ma viimati talgutel käisin, sain ma puhvetkapi tõstmisest songa ja pärast jõin nii palju Kännu Kuke likööri, et hakkasin oksele.”
„Need on hoopis teistsugused talgud, armas hing,” seletab praost. „Seal pole tarvis midagi tõsta ja Kännu Kukke ei pakuta sugugi. Kui te seda kardate, siis võite küll minna jumala rahus.”
„Ma kuulsin küll, kuidas Toots oma semlakkidega plaani pidas. Ta ütles, et kui Julk-Jüri kotti ajada ja vägisi vaktsineerima viia, siis tehakse tänutäheks noorematele ka süsti.”
„Ei!” ajab köster sõrad vastu. „Ärge nüüd teie ka hakake! Niigi nad kõik... Ma kuulsin küll, kuidas Toots oma semlakkidega plaani pidas. Ütles, et kui Julk-Jüri kotti ajada ja vägisi vaktsineerima viia, siis tehakse tänutäheks noorematele ka süsti.”
„Ega nad siis päriselt nii ei tee, poisikesed tegid nalja.”
„Ei teinud! Praostihärra ei kujuta ette, millisteks põrgutempudeks nad võimelised on. See kellamees Lible on nende ninamees, tema peab kirikutornist vahti ja nii kui mõnda üle 65 aasta vanust inimest näeb, nii annab udupasunaga märku ja Toots oma kambaga on jalamaid jaol. Kümneid ilmsüüta vanakesi on juba sedasi vaktsineerima tassitud, sellel Tõnissonil on ju härja jõud, tema vastu ei saa keegi.”
„Aga kallis sõber,” paneb praost nüüd käe köstri õlale, „miks te seda vaktsineerimist nii väga kardate? Leppige ometi saatusega.”
„Sedasama te ütlesite ka siis, kui ma tulin raseerimise, masserimise, kastreerimise ja pasteerimise üle kurtma,” ohkab köster.
„Noh, ja kas oli siis nii hirmus?” küsib praost sõbralikult. „Ei olnud ju.” Ta võtab rinnataskust suure valge taskuräti ja tupsutab sellega köstri nägu. „Natuke pasteeti oli veel kulmudes... Niimoodi. Nüüd on korras. Armas hing, ärge kartke midagi. Küll jumal aitab.”
„Teie oskate mu ikka ümber sõrme keerata, praostihärra,” õhkab köster. Ta suudleb valju matsuga praosti kätt ja hakkab aeglaselt kabeli poole astuma, sest just seal, jeekimite valvsa pilgu all, vaktsineerimistalguid peetaksegi.
