JUHTKIRI | Kaotus Afganistanis pöördub Eesti kasuks

Ameerika Ühendriikide president Joe Biden on otsustanud: 11. septembril, 20 aastat pärast New Yorgis ja Washingtonis toimunud terrorirünnakuid tuuakse Ühendriikide väed Afganistanist välja. See Washingtoni teade tähendab missiooni lõppemist ka Eestile, kes on seisnud Afganistanis oma liitlase kõrval 2003. aastast.

Kahtlemata on tegemist kibeda taandumisega. Kui Ühendriigid 2001. aasta oktoobris ründasid Afganistani valitsenud Talibani, oli põhiargument Al Qaida terroriste varjanud islamirežiimi kukutamine. Ent mitte vähem ei toetatud läänes eesmärki teha lõpp hirmuvalitsusele, mis riietas naised burkadesse ning kasutas karistusmeetodina avalikku hukkamist, amputeerimist ja piitsutamist.

Talibani-vastase kampaania haripunktis kümme aastat tagasi oli Afganistani pinnal üle 100 000 Ameerika ja tema liitlaste sõduri. Umbes kolm tuhat neist jätsid oma elu. Eesti ohver üheksa hukkunud võitlejaga oli seejuures rahvaarvu arvestades üks suuremaid.

Kui kitsas eesmärk oli Al Qaida terrorioht likvideerida, võib mööndustega öelda, et eesmärk saavutati. Ent kõigil muudel rinnetel on sõda olnud läbikukkumine. Brutaalne Taliban võtab liitlaste lahkudes enamiku riiki lihtsalt tagasi.

Eesti jaoks on oluline kinnitus, et Biden käitub, nagu mõtleb. Meie jaoks muutub vähe – endiselt tasub meie suurimat liitlast võimalikult palju toetada.

Ometi on karmis reaalpoliitikas Eesti jaoks mõndagi positiivset. Näeme, et Ühendriikide poliitika on muutunud ettearvatavamaks. Ehkki Donald Trump lubas tegelikult viia USA väed välja juba 1. maiks, ei võtnud vaatlejad järjekordset avantüüri just kuigi tõsiselt. Bideni jaoks tähendas Afganistanist lahkumine aga ammuse lubaduse elluviimist.

Niisamuti on Bideni pikaaegne huvi olnud Venemaad ohjeldada. Eriti oluline on see praegu, kui Moskva koondab vägesid Ukraina piirile. Selge sõnum, et Ameerika kavatseb talle olulistes lõikudes oma huve kõhklematult kaitsta, tugevdab ka meie julgeolekut. Seda enam, et Bidenil jääb nüüd Moskva korralekutsumiseks rohkem üle nii materiaalset kui ka poliitilist ressurssi.

Meie parim turvalisusgarant on ka pärast 11. septembrit hea läbisaamine meie suurima liitlasega. Ning sellele tuleb panustada. Kuna Washington käsitleb üha enam oma põhirivaalina Hiinat, tasub USA-le Pekingi puhul täit tuge pakkuda. Vajaduse korral ka otseseid (ja mahult tühiseid) kaubandussidemeid ohvriks tuues.