Väljamõeldud linnake, kus politseiülem Bruno tegutseb, asub Edela-Prantsusmaal Dordogne’i departemangus ja on suurepärane paik viinamarjade kasvatamiseks. Ja sealmail tehakse viinamarjadest mõistagi veini. Just veinile Bruno teine saaga keskendubki.

Bruno peab Saint-Denis’d enda valve all olevaks ja mõistagi ei meeldi talle, kui läheduses asuvad uurimisjaamad, kus kasvatatakse geneetiliselt muundatud värki, ühtäkki põlema lähevad. Ei meeldi ka sõjakalt meelestatud keskkonnakaitsjad, kes võiksid olla tulekahjude põhjustajaiks. Ja kui kaks meesterahvast saavad surma viinamarjade kääritamisel tekkiva süsinikdioksiidi sissehingamisel, siis on asjad päris kurjad.

Kogukond on Brunole esmatähtis, mistap häirib teda kuritegude kõrval seegi, et kohale saabub veinimoguli pärija ning soovib kohaliku veinimajanduse ümber muuta ja kohalikud rikkaks teha. Vähemalt lubadustes. Ent siis kaoks veinide piirkondlikkus ning pudelitesse villitakse tavalist üleilmset vedelikku, mil puudub iseloom ja eripära.

Ühesõnaga probleeme, mida Brunol lahendada tuleb, on palju. Ent ta teeb seda diskreetselt ja sündsalt, sest, nagu teada, omadega ei plõksita. Ning kõige selle juures leiab ta aega ka söögivalmistamiseks ja veinipruukimiseks.

Nagu politseiülem Bruno esimeses raamatus „Surm Dordogne’is”, mis siinkirjutaja arvates oli mullu Eestis ilmunud krimiromaanidest parim, paneb hämmastama prantslaste kogukondlikus ehk kokku hoidmine. Linnake ja seda ümbritsev on üks. Naabriga võib kakelda, ent kui tuleb seista kogukonna huvide eest, saavad kaklejatest partnerid. Ja kui keegi hätta satub, tuleb ta ühiselt välja aidata, eriti siis, kui probleem peitub viinamarjades ja veinis.