Seda, mis järgnes, teab terve maailm: tuumareaktor ja reaktori saal varisesid plahvatuste tagajärjel kokku ja neljanda energiaploki kohale tekkis „tuumavulkaani” kraater, kus temperatuur küündis 5000 kraadini. See muutis metalli vedelaks massiks ja reaktori grafiidi hõõguvateks tukkideks. Reaktorist paiskus välja surmav radiatsioonipilv. Radiatsioon küündis kohati 3000 röntgenini tunnis, mis on võrreldav 350 Hiroshima või Nagasaki pommi üheaegse plahvatusega. Sellist katastroofi pole inimkonna ajaloos kunagi varem nähtud.

Keegi ei tea tänaseni, kui palju inimesi Tšernobõli avarii tõttu elu kaotas. Ohtlikuks kiirgusdoosiks, mis võib põhjustada kiiritushaiguse või muu ränga vigastuse, peetakse 0,5 siivertit aastas. Kui doos on sellest suurem, suureneb vähijuhtude arv, samuti muud kiirguskahjustuste tagajärjed. Viis siivertit tunnis on tavaliselt surmav annus ja Tšernobõlis said sajad reaktori kustutajad sellise annuse. Avarii käigus vallapääsenud radionukliididel on kantserogeenne toime ja just see oli Tšernobõli katastroofi kõige kahjulikum tegur. Teoorias võiks lihtsalt kokku arvutada, kui palju inimesi suri seal, kuhu langes Tšernobõli tolm, vähki enne 1986. aasta aprilli ja võrrelda neid andmeid pärast katastroofi olnud vähisurmadega. Samas on vähktõve esinemissagedus terves maailmas pärast 1986. aastat suurenenud, sealhulgas paikades, kuhu Tšernobõli saaste ei küündinud.

Võib vaadata muidki näitajaid. Tšernobõli õnnetuse kõige ohtlikum radionukliid oli jood-131, mis koguneb kilpnäärmesse. 1990-ndate alguses huvitas see USA teadlasi, kes uurisid Eesti Tšernobõli veteranide kilpnääret, andsid uuringus osalejatele tänutäheks kohvipaki ja maksid nende sõidukulud.

Viimased 20 aastat on teadlased Tšernobõli avarii ohvrite arvu üle pead murdnud ja esitanud erinevaid mudeleid selle arvutamiseks. Maailma terviseorganisatsiooni 2005. aasta raporti järgi suri selle tõttu üle 4000 inimese vähki, hiljem on ÜRO hinnanud surmade arvu 16 000-le, Venemaa teaduste akadeemia on arvestanud Tšernobõli ohvrite arvuks 200 000 ja Ukraina riiklik komisjon 500 000.

2000-ndate lõpus andsid Vene teadlased USA-s välja raamatu „Chernobyl: Consequences of the Catastrophe for People and the Environment” („Tšernobõl: katastroofi tagajärjed inimestele ja keskkonnale”), milles väideti, et Tšernobõli avarii põhjustas järgnevatel kümnenditel miljoni inimese enneaegse surma. See arv avaldas läänes muljet, kuid oma kodumaal jäid teadlased naerualusteks, sest nad võrdlesid endise Nõukogude Liidu territooriumil 1986. aasta eelset ja järgset suremust, kuid unustasid, et suremus suurenes sel ajavahemikul oluliselt ka piirkondades, mis jäid Tšernobõli avariist täiesti puutumata.

Ei saa välistada, et Tšernobõli õnnetus kuulub 20. sajandi kõige surmavate katastroofide hulka. Pole välistatud, et Tšernobõl nõudis tõepoolest rohkem ohvreid kui teise maailmasõja lõpus Jaapani linnadele visatud tuumapommid, sest mõne uuringu järgi käis pärast Tšernobõli katastroofi kogu Euroopast üle abortide laine. Emad kartsid sünnitada väärarenguga last ja eelistasid raseduse katkestada. Rahvusvahelise tuumaenergia agentuuri hinnangul tehti Tšernobõli tõttu ligi 200 000 aborti. „Tšernobõli aborte” ei tehtud ainult Põhja-Euroopas, kuhu radioaktiivne tolm pärast avariid kohe kandus, vaid ka Lõuna- ja Lääne-Euroopa maades.

Kuigi keegi ei tea Tšernobõli tuumapõrgu ohvrite täpset arvu, teame me täpselt, kes oli 1986. aastal „rahumeelse aatomi” esimene ohver. Reaktoritsehhi nr 2 peatsirkulatsioonipumpade vanemoperaator Valeri Hodemtšuk kontrollis kell 1.23 pumpasid, kui toimus plahvatus. Hodemtšukki üritati õnnetuse ööl tundide kaupa reaktori rusude alt leida.

Tema surnukeha ei leitud ka järgmiste kuude jooksul, kui neljas plokk hoolikalt läbi otsiti. Mõnede avarii likvideerijate hüpoteesi järgi aurustus Hodemtšuki keha 6000-kraadise temperatuuri käes ja tema jäänuseid polnudki võimalik leida. Ka Hiroshima ja Nagasaki plahvatuse epitsentrisse jäänud inimesed 1945. aasta augustis piltlikult öeldes aurustusid.

Avarii tekkis jahutussüsteemis lõhkenud toru tõttu, mille kutsus esile jahutusvee kiire aurustumine. Veeaur omakorda reageeris tsirkooniga ning tekkis palju vesinikku. Järgnes auruplahvatus, sest süsteem ei pidanud auru tugevale survele vastu ja reaktori aktiivne osa purunes. Plahvatus paiskas uraanivarraste tükid sadade meetrite kaugusele ümber reaktorihoone. Tuumakütuse ja tuuma lõhustumise reaktsiooni jääkidest tekkinud reostus kandus üle Euroopa. Tulekahju temperatuur oli nii kõrge, et Hodemtšuki töökohas sulasid isegi rusud ühtseks massiks. Hodemtšuk oli ainuke, kes hukkus vahetult plahvatuses. Hiljem suri saadud vigastustesse ka neljanda ploki insener Vladimir Šašenok, kelle kaaslased olid rusude seest päästnud.

Võimud üritasid juhtunut saladuses hoida ja tuumajaama kõrval asuv Prõpjati linn, kus elas 47 500 inimest, evakueeriti alles 36 tunni pärast. Aprilli lõpus evakueeriti Tšernobõli tuumajaama ümbruse elanikud kümne kilomeetri raadiuses ja mais laiendati seda ala 30 kilomeetrini. Seal paiknenud 188 asulast evakueeriti 116 000 inimest. Radioaktiivne saaste levis üle 200 000 ruutkilomeetri, millest 70% on praeguse Ukraina, Valgevene ja Venemaa territooriumil. Kõige hullemini tabas see Ukrainas Kiievi ja Žõtomõri oblastit, Valgevenes Gomeli oblastit ja Venemaal Brjanski oblastit. Vahetult pärast katastroofi puhus tuul radioaktiivset tolmu Moskva poole ja see tekitas nõukogude võimu esindajates paanikat. Brjanski oblasti kohal, mis on tänapäeval Venemaal esirinnas vähki haigestumuse ja suremuse poolest, üritati pilvi laiali ajada. Sealsed elanikud mäletavad tänini, et pilvedest sadas maapinnale pruuni tolmu. Siis muutis tuul suunda ja kandis tolmupilved üle Ukraina ja Valgevene hoopis Skandinaavia ja arktiliste piirkondade poole.

Maailm sai katastroofist teada seetõttu, et 28. aprillil jõudis radiatsioon Rootsi. Nõukogude teadeteagentuur TASS edastas samal päeval esimese lakoonilise ametliku teate Tšernobõli avarii kohta. NLKP keskkomitee tollane peasekretär Mihhail Gorbatšov on hiljem BBC-le öelnud, et Kiievi ja teiste linnade maipüha üritusi ei jäetud ära, kuna „nõukogude juhtidel puudus täielik pilt juhtunust ja kardeti paanikat”. Alles 14. mail pöördus Gorbatšov televisioonis rahva poole ja rääkis katastroofi tegelikust ulatusest.

„Pesime maju pesupulbri ja klooriga”

„Puhastasime ühe küla ära, aga siis tõusis jaama poolt tuul ja kiirgustase oli jälle endine,” meenutab Tšernobõli veteran Aare Uind tühja tööd, mida nad pandi ohutsoonis tegema.

Tallinnast saadeti käsk välja 6. mai tööpäeva lõpus, kohe pärast seda saadeti meestele käsud ilmuda kordusõppustele. „Olen rääkinud Viljandi sõjakomissari Rein Eenmaga, et 6. mail tuli viie-kuue paiku korraldus ENSV sõjakomissariaadist. Mehi hakati öösel kordusõppustele kutsuma. Kutseid toimetasid kohale merekooli kursandid. Pidime ilmuma Raeküla koolimajja Pärnus. 7. mai hommikul algas Pärnus keemiapolgu formeerimine,” meenutab sama polgu veteran Aare Uind, kes on uurinud eestlaste Tšernobõli jõudmise ajalugu. Eestist viidi 1986. aasta mais Tšernobõli kaks polku reserviste.

Uint ega tema kaaslased polnud saanud reostuse likvideerimise ettevalmistust. „Oli neid, kes olid teeninud keemiavägedes. Minu pataljonis oli mees, kes oli kolm ja pool aastat olnud tuumaallveelaeval. Kuid see, kus keegi teeninud oli, ei mänginud rolli. Kõige hullem oli neil meestel, kes alles sügisel olid tulnud Afganistani sõjast ja nüüd saadeti kohe Tšernobõli. Ehkki keegi poleks neid tohtinud viie aasta jooksul puudutada.”

Meestele ei räägitud midagi

Pärnu polk kogunes hommikul ja juba pärast kella kahte sõideti Pärnust Tšernobõli poole. „Polk kogunes Uulu metsas. Seal andsime riided ning asjad ära ja saime vormi. Reiu jõe ääres toimus polgu formeerimine, saime telgid ja masinad. Peale lõunat laaditi raudteejaamas masinad ešeloni. Minu pataljon hakkas peale lõunat liikuma. Keegi ei rääkinud meile, kuhu me läheme.”

Mehed olid pikalt teadmatuses. Kuid Valgevene piiril hüppasid näidikud põhja ja siis oli juba selge, kuhu neid viiakse. „Enne Valgevene piiri tuli raudteejaama sisse kaubarong ja meie semafor oli kinni. Ootasime, et saaks edasi sõita. Vedur jäi meie vaguni kohal seisma. Staabiülem läks vedurijuhi käest uurima, et kas röntgenomeeter TP-3 piuksub. Vedurijuht vastas, et see ei piuksu, vaid lõugab mis kole. Siis oli selge, kuhu läheme.”

„Pärnu neli ešeloni läksid läbi Läti, Leedu ja Valgevene Ukrainasse. Meie üksus laaditi rongi pealt maha 50 km kaugusel Kiievist ja sealt läksime edasi Tšernobõli. Siis läksime edasi Valgevenesse Gomeli oblastisse Bragini rajooni Kirovi küla lähedale – Tšernobõli 30 kilomeetri tsooni,” meenutab Uind.

Jalad läksid mädanema

Meestele jagatud kaitsevahendid osutusid peagi täiesti ebaadekvaatseteks. „Tsoonis algas pinnase koorimine ja hoonete pesu. Põhimõtteliselt pesime maju pesupulbriga, kuhu oli veidi kloori lisatud. Alguses kandsime üldkaitsekomplekti, mis koosnes kummisaabastest ja -ülikonnast ning gaasimaskist. Kuid kohe selgus, et nii töötada on võimatu. Gaasimaskidest polnud mingit tolku ja meile anti respiraatorid. Kirsade peale tuli tõmmata veel kummikud, aga Tšernobõlis oli nii kuum, et jalad läksid hauduma ning meestel tekkisid mädapaised, nii et lõpuks tuli need ka ära võtta.”

Katastroof saastas 30 kilomeetri tsoonis üle 180 asustatud punkti. Uind ütleb, et nende puhastamine oli tühi töö. „Tegime ühe küla ära ja vormistati üleandmine, et see läheb rahvamajandusele tagasi ning radiatsioonifoon on normis. Komisjon tuli kohale ja siis tõusis Tšernobõli jaama poolt tuul ning kiirgustase oli jälle endine.”

Kärgiti, sõimati, meelitati

Tšernobõlis läks peaaegu mässuks, sest mehi, kes olid sinna mai alguses kordusõppuste ettekäändel saadetud, ei tahetud enam koju lasta. Uind räägib, et siis üritati meeste peale kärkida ja neid ka meelitada, kuid lõpuks said esimesed reservistid juulis koju. „Meid vahetati välja augusti keskel. Kordusõppustele võidi võtta maksimaalselt kolmeks kuuks. Arvasime, et oleme seal paar-kolm kuud. Kuid enne jaanipäeva pikendati meie seal olekut erimäärusega teadmata ajaks. Siis läks löömaks! Tekkisid rahutused. Väeosadesse tulid kindralid, meie juures käis tollase kindralstaabi ülema esimene asetäitja armeekindral Valentin Varennikov. Saime tema käest roppu sõimu. Aga kuna rahutused levisid kõigis väeosades, hakati koju laskma neid, kel tervis jupsis või kes õppisid kõrgkoolis, ja neid, kel oli kolm või enam last. Mind vahetati välja, sest olin juba 44-aastane. Alates juulist hakati Tšernobõli Eestist uusi mehi saatma ning esimesed said koju tagasi.”

Kõige hullem oli Tšernobõlis tolm, mis tungis igale poole ja kandis radioaktiivset saastet edasi. Uind tunnistab, et Tšernobõl ei säästnud kellegi tervist. „Tšernobõlis käik hakkas tunda andma aasta hiljem. Tšernobõl ei jätnud puutumata mitte kellegi tervist, ka minu oma.”

„Koerad rebisid jänese lõhki, aga jänes oli seest must”

Enamik 4800 mehest viidi Eestist Tšernobõli sunniga. Kuid leidus ka hulljulgeid, kes läksid tuumapõrgusse vabatahtlikena.

Eesti Tšernobõli ühingu juhatuse esimees Jüri Reinmann käis Tšernobõlis 1988. aastal, kui Eestis puhusid juba muutuste tuuled. „Tahtsin oma silmaga näha, mis Tšernobõlis toimub. Ma polnud sõjaväes käinud, nihverdasin sealt kõrvale. Aga kui mind kutsuti sõjakomissariaati vestlusele, siis ütlesin, et tahan Tšernobõli minna.”

Reinmann arvas, et ehitajana pannakse ta Tšernobõli tsoonis lammutama. Kuid läks teisiti ja ta sattus hoopis kööki. „Mind pandi autoroodu, kuigi mul polnud isegi lube. Siis saadeti mind kööki tööle. Koju said need, kes oma kiiritusdoosi kätte said, kuid mulle öeldi, et köögis ohtu pole, ning istusin seal neli kuud.”

Tšernobõli ümbritsevas tsoonis oli raske keelitada vanainimesi oma kodudest lahkuma ja neile selgeks teha, mida kujutab endast radiatsioon, seetõttu olid küladesse jäänud ka mõned inimesed. See, mida teeb radiatsioon organismiga, sai selgeks, kui hulkuvad koerad tõmbasid jänese lõhki. „Tšernobõli lähedal olid külad hulkuvate koerade karju täis. Ükskord said nad jänese kätte ja tõmbasid tükkideks, aga jänes oli seest täiesti musta värvi.”

Reinmann sõnab, et Tšernobõlis käinutest said varsti invaliidid. Kiirgus ei jätnud puutumata temagi organismi. „Hakkasin tänaval maha kukkuma. Ma ei saanud aru, milles on asi. Arst ütles, et mu kesknärvisüsteem on kahjustatud, tasakaalunärv ei tööta.”

Ka ukraina päritolu Grigori Ševtšenko otsustas vabatahtlikuna Tšernobõli minna ja oli üks viimaseid, kes Eestist sinna päästetöödele läks. Tema puhul sai määravaks ukraina veri. „Jõudsime Tšernobõli 1989. aasta 26. aprillil, täpselt kolm aastat pärast katastroofi. Ma poleks pidanud minema, sest mul oli kolm last. Kuid olen ukrainlane ja mu kodumaa vajas abi. Ka naine ütles, et mine aita kodumaad.”

Ševtšenko meenutab, et pettus hakkas pihta kohe Tšernobõlis, kui meestele ei antud dosiomeetreid, mis oleksid andnud märku ohtlikust kiirgusest. „Olin Tšernobõlis pool aastat. Meid ei tahetud koju lasta, sest asemele polnud kedagi panna. Venitati-venitati, siis hakkasime juba mässama ja sügisel lasti meid koju.”

„Tööd oli palju. Tegelesime näiteks radioaktiivse tehnika utiliseerimisega. Ajasime autod, traktorid ja muu sellise suurtesse aukudesse, need kaeti liiva ja saviga ning aeti augud kinni. Peale selle tuli kaevata külades maja kõrvale suur auk. Buldooser sõitis majast üle ja ajasime rusud auku. Alguses prooviti külasid põletada, aga see paiskas atmosfääri veel rohkem saastet. Siis otsustati külad lammutada ja maha matta. Tuumajaamas endas tuli radioaktiivseid kaableid maha võtta.”

Ka Ševtšenko sõnab, et Tšernobõl laastas tema ja ta saatusekaaslaste tervise. „Need, kes reaktorit kustutasid, said kõrge kiirgusdoosi ja surid kohe ära. Meie saime mõõduka doosi ja elame, aga oleme kõik haiged. Kahe-kolme aasta pärast hakkasid kõik, kes Tšernobõlis käisid, tundma, et midagi on valesti. Kõigepealt hakkasid hambad välja kukkuma, paljud jäid kiilaks. Mul endal on kaks vähki.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid