Jaak Salumets istus Kalevi spordihallis oma meeskonna pingil ja vaatas enda ette. Tallinna Kalevi ja Leningradi Spartaki mängijad veetsid platsil viimaseid sekundeid, pealtvaatajad olid eufoorias, lärm kõrvulukustav, tunne võimas… kuid Salumets oli justkui kusagil eemal.

Kuue aastaga oli Salumets käinud läbi uskumatu teekonna ja juhtinud Kalevi sügavalt mudast Nõukogude Liidu meistriks. Oli 6. mai 1991. Päev, mis seda triumfi näinud inimestel mitte kunagi ei unune. „Kõik see eufooria, Eesti vabaduspüüe, viimane Nõukogude Liidu meistritiitel… Olnuks see ühe hooaja vili, aga see oli aastatega kasvanud ja otsitud teekond. Suur tervik. Tipphetk!” meenutab Salumetsa abiline Riho Soonik täpselt 30 aastat tagasi toimunut.

Sügaval mudas. Bakuu põrgukatel

1985. aasta suvi. Bakuus näitas termomeeter üle 40 kraadi sooja. Väljas asuvat korvpalliväljakut ümbritsev asfalt sulas. Sellistes tingimustes pidas Tallinna Kalevi korvpallimeeskond tulevikku määrava mängu. Kaalul oli ei rohkem ega vähem kui Nõukogude Liidu meistrivõistluste esiliigasse püsima jäämine. Kalev vajas võitu.

„Päike säras, väljaku temperatuur oli vist 75 kraadi. Kogu aeg pidid jooksma, kui seisma jäid, kõrvetas jalatallad ära,” meenutab Aivar Toomiste, üks selle mälestusväärse kohtumise kangelasi, kes kuus aastat hiljem sai kaela ka Nõukogude Liidu meistrivõistluste viimase kuldmedali. Sellel hetkel ei osanud keegi tulevikutriumfist mõteldagi. Tähtis oli üldse ellu jääda.