Igaüks, kel on pisutki kujutlusvõimet, oskab silme ette manada tihkelt hoonekarpe täis pressitud Tammsaare parki ning mõistab, kui jõle see on. Jah, muidugi saab öelda, et juurdeehitis võib tulla ka kaunis. Kuid isegi kui niimoodi juhtub, vajab ilu nautimiseks enese ümber vaba ruumi. Parun Haussmann laskis Cité saarel lammutada sadu maju, et need Jumalaema kirikut ei varjutaks, ja Taj Mahal võib olla ükskõik kui kaunis, aga kui see toppida tikutoosi, siis ei märkaks seda keegi. Estonia juurdeehitis oleks igal juhul litsutud Draamateatri ja pargikohviku vahele, mõlemal pool kitsas ja hämar pragu, kuhu ei ulatuks enam iialgi päikesevalgus. Ühte pilu läbides oleks oht põrgata vastu 1905. aasta mälestusmärki, teises tõkestaks teed hiiglaslik Pätsi pea.

Ühte pilu läbides oleks oht põrgata vastu 1905. aasta mälestusmärki, teises tõkestaks teed hiiglaslik Pätsi pea.

Igaüks võib üritada ette kujutada, milliseks muutub tema elutuba, kui sinna tassitaks peale olemasoleva mööbli veel üks hiiglaslik riidekapp või tiibklaver. Just selline hakkaks välja nägema ka Estonia teatri tagune, sõltumata arhitekti kuitahes geniaalsetest ponnistustest. Tuleks liikuda mööda seinaääri ja kõht vastu selgroogu tõmmata.

Muidugi, Estoniast võib aru saada. Nad on pidanud nii kaua leppima ooperiteatriks sobimatu majaga, taluma kõikide unistuste ja plaanide luhtumist. Neid on ahistanud hõlmikpuu, neile on suure suuga lubatud krunte mere äärde, ent ometi mitte antud... Paratamatult võtavad sellises olukorras maad ahastus ja meeleheide. Kui inimesed on meeleheitel, siis kaotavad oma väärtuse sellised sõnad nagu „ilu” ja „hea maitse”. Siis soovid lihtsalt eluga pääseda.

Kujutleme sõjapõgenikke, kes on jäänud ilma oma kodust ja otsivad peavarju teises linnas, kauge sugulase juures. Neile on üsna ükskõik, et oma madratseid ja välivoodeid, kompse ja kohvreid võõrasse korterisse laiali laotades ajavad nad sassi hoolikalt läbi mõeldud sisekujunduse ja takistavad vaba läbipääsu raamaturiiuli juurde. Neile on üsna ükskõik, et tuba näeb nüüdsest välja nagu seapesa. Vähemalt on õnnetutel inimestel kusagil magada. Seetõttu ei sobi ka pererahval pahaks panna, et mõnda aega tuleb kööki minnes magavatest sugulastest sõna otseses mõttes üle astuda. Tegu on hädaolukorraga, kus pole viisakas kaevelda, et Pärsia vaip ei paista reisisumadanide alt välja. Inimlikkus ennekõike ja alles siis sisekujundus!

Paratamatult võtavad sellises olukorras maad ahastus ja meeleheide. Kui inimesed on meeleheitel, siis kaotavad oma väärtuse sellised sõnad nagu „ilu” või „hea maitse”.

Ainult et Estonia ei ole siiski sõjapõgenik. Esiteks pole olukord vahest veel nii traagiline, et tuleks ooperiteatrit laiendada ükskõik mis hinnaga, silmad kinni. Ja teiseks – sõjapõgenikud varem või hiljem lahkuvad, lähevad laeva peale ja sõidavad ära, aga juurdeehitis jääb ega kao enam kuhugi.

Nii et ehkki on olemas ilus ja humaanne vanasõna, mis väidab, et häid lambaid mahub ühte lauta palju, on siiski kaheldav, kas see laut peab asuma just nimelt Tallinna kesklinnas.