Kui te omal ajal selle koha vastu võtsite, siis teadsite niikuinii, et see on suuremalt jaolt rahaküsimise töö.

Muidugi teadsin, sest olin enne olnud seitse aastat direktori asetäitja. Hakkasin tollal aspirantuuri astuma ja töötasin paralleelselt veel keskkonnaministeeriumi jahimajanduse osakonnas. Hommikul kuueks läksin loomaaeda, üheksaks ministeeriumisse, sealt jälle kuueks loomaaeda. Koju jõudsin õhtul kümne, üheteistkümne paiku.

Naine teid sellise elu peale maha jätta ei plaaninud?

Temale pean eriti tänulik olema, mul on olnud kõva tagala.

Olete nüüd heaks teinud need pikad päevad ja õhtud, mis loomaaed tollal teie pereelust ära võttis?

Seda peab naise käest küsima. Küllap ta päris niisugusena meie elu siiski ette ei kujutanud, kuigi ma ütlesin talle pulmapäeval: sul on ainult üks konkurent – loomaaed. Suurema osa ajast oli naise palk minu palgast suurem. Nõukogude ajal töötas ta mikrobioloogina Desintegraatoris ja Kirovi-nimelises kolhoosis. Alles minu päris viimastel loomaaia-aastatel tõusis mu palk niipalju, et hakkasime enam-vähem samas suurusjärgus teenima.