On aga fakt, et minister Marti Kuusiku suhtes algatati uurimine. Mõned neist inimestest, kes andsid infot Eesti Ekspressi ja Eesti Päevalehe artikli jaoks, tunnistasid ka politseis ning mitmeid kuid kestnud uurimine tipnes sellega, et prokuratuur saatis kriminaalasja kohtusse. Seega leidis ka prokuratuur uurimisasutusena, et Kuusiku teod on sellised, et talle tuleb väga tõsine süüdistus esitada.

Kui prokuratuurile oleks tunnistajate ütluste ja muude tõendite põhjal tundunud, et tegelikult tegu ei ole toimunud, siis on prokuratuuril igal ajal võimalik ja mõistlik uurimine ja kriminaalasi lõpetada. Järelikult kogus prokuratuur uurimise käigus piisavalt andmeid, et süüdistus ikkagi esitada.

Uurimine ja süüdistus siiski ei tähenda kohtulikult tõestatud süüd. Õigust mõistab ja karistab Eestis vaid kohus. Kohtus on tõendamise lävi ülikõrge ja iga kahtlus tuleb alati tõlgendada süüaluse kasuks. Lähisuhtevägivald ongi kuriteoliik, mille kohta raudkindlaid tõendeid tagantjärele leida on väga keeruline.

Ajakirjandus ei saa käsitleda ainult jõustunud kohtuotsuseid. Niivõrd tõsiste kahtluste olemasolu kõige kõrgemasse avaliku võimu tippu vabariigi valitsusse pürgijate puhul ei saa demokraatlikus ühiskonnas maha vaikida. Neist kirjutamine on õige ja vajalik, nende kajastamine on ilmselgelt avaliku huvi objektiks.

Terve hulk Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid kinnitavad: ka kahtlustest tuleb kirjutada, see on sõnavabaduse oluline osa. Eriti siis, kui kahtlused puudutavad poliitikuid või väga suure ühiskondliku mõjuga isikuid.

Võimu juurde võiks pääseda ainult moraalsed ja eetilised inimesed, kes on ja ka näivad sellised. Me kirjutasime sellest, et tõsised kahtlused on olemas ja kui kahtlustatav õiguspärase protsessi käigus õigeks mõistetakse, siis kirjutame sellest ka.