Sellegipoolest on meie kõige sõjakama erakonna aktsioon huvitav eksperiment katsumaks, kus on nende fännide lollitamise piir. Veidraks ja ebasiiraks teeb EKRE võitluse tõsiasi, et praegu rünnatava eelnõu kooskõlastas möödunud aasta oktoobris Mart Helme, kes oli siis siseministri ametis. Kas Helmed aktsepteerivad süvariiklikke superandmebaase ainult siis, kui nad ise hoiavad süvariigi ohje? Või ei saanud Mart Helme siseministrina aru, millele ta kooskõlastuse andis?

Tegelikult pole võitlus üles puhutud täiesti tühjast asjast. Isikutuvastuse andmesüsteemi ehk superandmebaasi eelnõus on neid aspekte küll, mida riigikogus kirglikult arutada. Paraku eelnõu puudutavate sisuliste küsimusteni vist ei jõutagi, sest EKRE juht Martin Helme on teatanud, et tema fraktsioon kavatseb ka järgmisel nädalal parlamendi tööd igal võimalikul moel pidurdada ega lähe selle eelnõu küsimuses mingitele kompromissidele.

Sisutu möllamise, poliittehnoloogia ja ebakompetentsiga ei saa päriselt maandada küberriske ja ohte vabadusele.

Mida see eelnõu siis ikkagi teeb? Kas võimaldab luua – nagu Helme väidab – „võika” andmekogu, milles olevaid Eesti inimeste biomeetrilisi andmeid võidakse muu hulgas hakata jagama välisriikide võimudega? Või on tegemist hoopis eelnõuga, mis – nagu räägib siseminister Kristian Jaani – hoopis parandab isikuandmete kaitset ega too kaasa rohkemat biomeetriliste andmete kogumist ja kasutamist, kui juba tehakse?

Andmebaasidega käib muidugi kaasas lekke- ja kuritarvitamisrisk, aga andmebaasideta pole samuti võimalik riigil toimida. Need riskid tuleb minimeerida, mitte neile viidates igasugust nüüdisajastavat tegevust blokeerida. Mõistame EKRE väidetavat muret, aga ei usu, et nende poliittehnoloogia ja (eba)kompetentsiga saab päriselt maandada küberriske ja ohte vabadusele.