Peategelased, nagu tänapäeval kombeks, on eri soost – jõudu esindab kogenud uurija Alexander Blix, mõistust nooruke ajakirjanik Emma Ramm. Heakene küll, tegelikult on ka Blixil pea otsas, aga meedia tegutseb teinekord nutikamalt.

Seekord on asi karm – Oslo kesklinnas plahvatab aastavahetusel pomm. On laipu ja vigastatuid. Üks, kelle eluküünal kustus, oli Blixi ammune tuttav, elurataste vahele kinni kiilunud naisterahvas, kelle tütre kadumist ta aastaid tagasi uuris. Hukkub ka Emma elukaaslane ehk siis autorid ei hoia end ka seekord tagasi ning külvavad õnnetust ja surma.

Kui plahvatavad pommid, on enamasti tegu terroristidega. Aga Blix nii ei arva, ning asub omal käel uurima teisi versioone. Kuna tegu on tüüpilise meesterahvaga, kes ei taha küsida õiget teed, saati õrnema soo käest, jätab ta Emma seekord mängust välja. Ent eks sa proovi verekoera tüüpi ajakirjanikku eksitada – Emma saab asjale jaole, kui tasahilju Blixi jälitab ning sealtmaalt pole ühisest tööst pääsu. Ning vist pole kahtlustki, kumb neist õige niidiotsa leiab. Ent seda parasjagu pusasse keerdunud niiti mööda tuleb ka liiguta ning sõlmi lahti harutada.

Kohati tundub, et kirjanike duo on siiski Horsti nägu ja mitte just väga kaude meenutavad raamatud tema üksinda kirjutatud William Wistingu sarja, kus politseinikul oli abiliseks tema ajakirjanikust tütar.

Jah, raamat oli vägagi loetav, kuid tuleb tunnistada, et „Nullpunktile” see vastu ei saanud, sest on tunda kiirustamise märke. Ehk on Horst võtnud endale liiga palju tööd, sest viimastel aastatel on ta kirjutanud mitut sarja ja muud sinnaotsa. Ehk tuleks hoogu pisut maha võtta, saab parema tulemuse.