Kuna olen pikalt välismaal elanud ja mitte alati kõige nunnumates tingimustes, läks mulle väga hinge „Hanumani teekond Lollandile” ja üleüldse kogu emigrantide viletsus, mille Ivanov ikka ja jälle jutuks võtab. Ka „Öö Saint Cloud’s” toob needsamad üksildased bussisõidud ja identiteeditu lonkimise väljamaa tänavatel jälle elavalt silme ette. Peategelane Stepan Rakitin on tüüpiline näide inimesest, kes mõtleb liiga palju. Ta ei leia asu ei oma peas, kehas ega ka teiste seltskonnas. Sellisena ei jäägi muud üle, kui kirjutada ja loota, et mingi osa mõttevahtu õnnestub sinna suunata ja siis hakkab pisutki kergem.