Milleks on maailma loodud jalgpall? Eks ikka selleks, et jumalal oleks midagi vaadata, sel ajal kui lollid inimesed maa peal jaanipäeva peavad. Seega veetsin minagi jaaniõhtu teleka ees, elades kaasa Prantsusmaa ja Portugali mängule. Liigutasin oma tahte kohaselt palli sinna ja tänna, tekitasin suluseise, jalakrampe ja vigastusi. Lõbus oli.

Samal ajal, nagu ikka, elavnesid maa peal joodikud. Kell oli vaevalt seitse õhtul, kui nägin, et Urmas helistab. Mis seal’s ikka, võtsin toru.

„Armas jumal, tere!” kõlas juba päris pehme keeleke. „Meie siin... teiste vimulikega...”

„Kellega, kellega?” küsisin ma üle.

„Vimulikega.”

„Ei saa aru. Räägi aeglasemalt.”

„Vai-mu-likega! Meie siin teiste vai-mu-likega istume ja... Ja teeme natuke tuld ja... Ja siis meil läks meelest ära, et... Et kuidas see oli? Kuidas see edasi läks?”

„Mis asi?” jäin ma kannatlikuks, ise vaatasin samal ajal muudkui jalgpalli edasi.

„See laul... Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi! Tiirariira tiirariira hein! Kuidas see edasi läkski? Ole nii kallis, ütle meile!”

Panin toru ära ja keskendusin mängule. Kohe helises telefon uuesti.

„Ära katkes,” kostis teiselt poolt. „Ma rääkisin seda, et meie vimulikega.... Vai-mu-likega... Istume. Ja siis tuli selline mõte, et kuidas see laul edasi läks, et tiirariira hein? Issand, kas sa kuuled? Me oleme hädas!”

„Sa satud kohe veel suuremasse hätta, kui sa mind kohe rahule ei jäta!” ütlesin ma hoiatava häälega, mida ma kasutasin ka enne veeuputust ning Soodoma ja Komorra maa pealt pühkimist.

„Sorri! Sorri!” vabandas kõneleja ning hakkas luksuma. „Enam ei helista... Rahu! Lepime ära! Respekt!”

Aga möödus vaid pool tundi, kui nimi „Urmas” ilmus jälle telefoniekraanile.

„No mis on?” karjusin ma südametäiega. „Lase mängu vaadata!”

Aga torust kostis üksnes ebamäärast sahinat ja kahinat, sekka kauget möminat ning kiljuvat naeru. Sain aru, et Urmasel on telefon taskus lahti läinud.

Oo, sõnajalaõis! Sellest pidi saama minu loomingu kroon!

„Lähme nüüd sõnajalaõit otsima!” suutsin üldisest mühinast üksikuid sõnu eraldada.

„Võite olla kindlad, et leiate!” mõtlesin mina ja kandusin mälestustesse. Oo, sõnajalaõis! Sellest pidi saama minu loomingu kroon! Kogusin kokku parimad materjalid, nuputasin välja vapustava disaini ja töötasin laboratooriumis mitu päeva. Ent ikka ei jäänud rahule. Viimaks jätsin poolelioleva meistritöö katseklaasidesse mulksuma ning tegelesin vahelduseks lihtsamate töödega: lõin pesukaru, nõudepesuresti ja Läänemere. Aga kui ma siis tagasi oma töötuppa siirdusin, et sõnajalaõis veel kord käsile võtta, sain ma kohe aru, et sündinud on ime.

Katseklaasidesse jäetud ained olid omavahel reageerinud ja tekkinud oli midagi täiesti uut, mis ei sarnanenud sugugi minu esialgse plaaniga, vaid oli veel palju suurejoonelisem ning uhkem. See oli nähtamatu, lõhnatu ja ometi terasest tugevam. Ma nimetasin oma kätetöö pohmelliks ja saatsin ta maailma. Kõik, kes jaaniööl metsa sõnajalaõit otsima lähevad, kohtuvad hoopis temaga.

Ja need, kes metsa ei lähe, vaid tule ümber lällavad, kohtuvad ka. Mina pole kade mees.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kiigub kastehein!