Muinasjutud on teinekord liiga pikad ning eluõpetus ära peidetud, kuid mõnusad mõistulood näitavad lühidalt ning selgelt ära elutõed, millel on maailmas väärtus.

Hea tuttav luges kord parajalt kiuslikule lastekambale ette sest raamatust loo „Viha”. Et isa andis tigedale pojale nõu: iga kord, kui vihastad, löö nael tammepuust aia sisse nii kõvasti, kui vähegi jaksad. Esimese päeva lõpuks oli aeda taotud 37 naela. Ent poisi viha hakkas tasapisi leebuma ja ühel päeval tunnistas ta uhkusega, et ei läinudki endast välja. „Iga kord, kui suudad end talitseda, tõmba nael aia seest välja,” soovitas isa. Lõpuks olid naelad aia seest väljas, kuulutas poiss võidukalt. „Aga vaata neid auke, mis sinna järele on jäänud,” ütles isa. „Aed pole kunagi enam selline nagu enne, ükskõik, mis tulevikus ka juhtuks. Samamoodi on siis, kui sa ütled või käitud, solvates inimesi vihaga. Sõnadega tekitatud haav on sama hull kui füüsiline. Ja inimesed on väärtuslikumad kui see vana aed.”

Lapsed, kuuldes seda lugu, jäid mõtlikuks. Kas nad õppisid sellest? Aeg näitab.

Lugude vahele on põimutud tuntud inimeste tarkuseteri. Näiteks Aristoteleselt. „Sinu kõige tähtsam suhe on see, mis sul on iseendaga; sinu kõige tähtsam teekond on see, mis viib eneseavastuseni. Me õpime ennast tundma siis, kui veedame endaga aega ega karda üksi olla. Igasuguse tarkuse aluseks on enese tundmaõppimine.”

Hästi öeldud, eksju...

Ja veel üks lugu lühendatud variandis. Sõber andis kõrvakiilu teisele, kes kirjutas juhtunu liivale. Pisut hiljem päästis kõrvakiilu andja sõbra mülkast välja. Too raius kivisse: „Täna päästis parim sõber mu elu.” Miks liivale ja miks kivisse? Sest kui keegi teeb meile haiget, siis kirjutage see liivale, et andestuse tuul saaks selle kustutada. Heategu raiuge aga kivisse, et seda ei saaks iial kustutada.

Ja sääraseid elutõdesid on raamat täis.