Vabaduse festivalil etendub poolakate skandaalne “Mein Kampf”
(1)
Levinud arusaama kohaselt on Adolf Hitleri “Mein Kampf” kehv ja segaselt kirja pandud raamat, millele pole mõtet aega raisata. Samuti teatakse, et selle kättesaamine on keeruline, sest selle lugemine on olnud pikka aega keelatud, ning juba seetõttu oleks parem seda mitte avada. Üks osa inimesi usub, et “Mein Kampfi” mõju inimmõistusele lõppes natside lüüasaamisega. Sellisel seisukohal oli ka selle raamatu esimene poola kirjastaja, kes juba veerand sajandit tagasi kirjutas: “Ma ei usu, et isegi autori kõige koletumad veendumused võivad kedagi tänapäeva Poolas mõjutada”. (Scripta Manet, Krosno 1992).
Ometi on „Mein Kampfi” ka pärast 1945. aastat korduvalt üle maailma tõlgitud, avaldatud, müüdud ja loetud, see on endiselt üks 20. sajandi mõjukamaid raamatuid. „Mein Kampfi” on võimalik osta, lugeda internetist, mõningates riikides leiab seda raamatupoodide vabamüügist. 2016. aastal aegusid raamatu autoriõigused ja „Mein Kampf” jõudis vabakasutusse internetis.
Lavastuses “Mein Kampf” uuritakse, mil määral on enam kui üheksakümmend aastat tagasi paberile pandud ideed ja mõtted tänapäeval aktuaalsed. Hitleri keelt ja narratiive kasutades esitatakse küsimusi tänapäevase keele, sealhulgas vihakõne kohta. Küsitakse, mitu sõna tuli öelda enne seda, kui holokaust sai toimuda, ja kui palju sõnu tuleb veel öelda, et ajalugu võiks korduda.
Miks ka pärast Teise maailmasõja kogemust on fašism ja rahvussotsialism taas muutunud atraktiivseteks ideoloogiateks, ning kuidas on äärmusrahvuslikud hüüdlaused ja loosungid asendanud kiirelt uhkuse, mida tunti multikultuurse, mitmekesise ja ühendatud Euroopa üle? Neile küsimustele otsivad poolakad vastuseid oma lavastuses ajal, mil populistlikud võimumehed kipuvad sarnaselt Hitleri retoorikale ühendama natsionalistlikke loosungeid sotsialistlike ideedega.
Poola iseseisvuse 100. aastapäeval toimusid (sageli poliitikute eestvedamisel) üle riigi fašistlikku ideoloogiat toetavad demonstratsioonid, Poola kirikutes toimusid jumalateenistused, kus rahvuslased tõid välja oma sümbolid, paljud organisatsioonid korraldavad siiani kontserte “isamaaliste väärtuste eest”. Selline käitumine rikub otseselt karistusseadustiku artiklit 256, kus on kirjas: „Isikut, kes avalikult propageerib fašistlikku või muud totalitaarset valitsemissüsteemi; õhutab vaenu rahvuslike, etniliste, rassiliste, usuliste erinevuste või religioossete eelistuste puudumise tõttu, karistatakse rahatrahvi, vabaduse piiramise või vangistusega kuni kaks aastat.”
Arutledes “Mein Kampfi” teemade üle ei ole lavastustrupi eesmärk näidata näpuga inimestele ja ringkondadele, kes on selliste tegude eest vastutavad. Pigem tundub tegijatele, et sotsiaalne maastik, mis toidab natsionaalsotsialismi taaselustumist, on palju laiem ja inimeste isiklik seotus ning suhe selle protsessiga keerulisem ja avaram.
“Mein Kampfi” lavastaja on Jakub Skrzywanek, dramaturg Grzegorz Niziołek, lavakujunduse ja kostüümid on loonud Agata Skwarczyńska, muusika autor Karol Nepelski, koreograaf Agnieszka Kryst, mängivad Mamadou Góo Bâ, Klara Bielawka, Aleksandra Bożek, Arkadiusz Brykalski, Natalia Lange, Oskar Stoczyński
Lavastus on lubatud vanusele alates 18. eluaastast.
Powszechny teater oli esimene pärast Teist maailmasõda avatud teater Varssavis. Ligi seitsmekümne aasta jooksul on seal lavastatud nii poola kui maailma klassikat ja nüüdisdramaturgiat.Teater korraldab regulaarselt koolitusi erinevatele vanuserühmadele, töötubasid lastele, õpilastelele ning õpetajatele, kaasatses sel moel kohalikku kogukonda kultuurilistesse tegevustesse. Teater teeb koostööd ühiskondlike organisatsioonide, fondide, uurimisasutuste ja festivalidega.
Lavastus kuulub organisatsiooni Anti-fascist Year programmi:
www.rokantyfaszystowski.org
Piletid müügil Piletitaskus.
Vabaduse festival toimub 17.-21. augustini Narvas.
Vabaduse festivali programmis on lavastused väiketeatritelt riikidest, kus on tõsiseid probleeme vaba sõna levitamisega ning kus viimastel aastatel on teatritegijatel olnud kokkupuuteid loomingulist tegevust piirava tsensuuriga. Tegemist pole vaid idariikide probleemiga, markantseid näiteid on võtta ka siitsamast Euroopast, kus tsensuur mõjutab üha rohkem vaba loomingut.
