Koroonapandeemia lükkas filmiklastri nii Eestis kui ka mujal küll katastroofi äärele, aga pikas perspektiivis vaatavad maailma elanikud filme ja seriaale aina rohkem. Kui oleme selles sektoris jala ukse vahele saanud, siis tasub jõuliselt sisse trügida väärtusahela kõigil tasemetel.

Kui oleme filmitööstuses jala ukse vahele saanud, siis tasub jõuliselt sisse trügida väärtusahela kõigil tasemetel.

Mida Eesti filmitööstuse tõusu jätkamiseks veel vaja on? Filmitööstuse esindajad ise arvavad, et üks selline asi on Tallinna filmilinnak – suur stuudiokompleks, kus nii välis- kui ka kohalikud võttegrupid saavad aasta läbi tehniliselt keerukaid filme teha. Mäletatavasti kandideeris filmilinnaku projekt kevadel ka riiklikult tähtsaks kultuuriehitiseks, mille rajamist hakkab toetama kultuurkapital.

Nelja väljavalitu hulka riigikogu filmilinnaku projekti ei arvanud, aga see ei tähenda, et tegemist oleks kehva projektiga. Vastupidi, ärilise tasuvuse mõttes oli see kultuurikomisjonis arutatutest pigem üks perspektiivikamaid. Eesti filmitegijad – nii kunstilise kui ka tehnilise poole esindajad – on saanud maailmas tähelepanu, mis tooks Eestisse üksjagu välismaiseid filmitegijaid, kui siin oleksid töö tegemiseks head tehnilised tingimused. See jutt pidas paika enne Eesti filmitegijate edu Cannes’is ja peab nüüd veelgi rohkem.

Filmilinnaku rajamine läheks maksma kümmekond miljonit eurot, millest kõike ei pea investeerima riik. Pole suur summa, kui arvestada, et peale Eesti filmitööstuse ja -tegijate teenustele stabiilsema nõudluse loomise toetab Eesti filmi edu ka eesti rahvuskultuuri püsimist läbi aegade. Mida rohkem on Eestit filmis, seda rohkem on ta maailma jaoks olemas.