NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: vaktsiini mugavus
(41)
Siiani on ju olnud ikka vastupidi: alaealised on soovinud näha välja vanemad, kui nad tegelikult on, et pääseda ööklubisse või osta poest veini. Sel eesmärgil on loendamatud põlvkonnad pubekaid kasvatanud ette hõredad vuntsid või laenanud vanema õe dokumente, et neid siis klubi uksel enda omade pähe esitada.
Nüüd on aga päevakorras hoopis teistsugune stsenaarium: vaktsiinivastane ema ajab selga lapsikud riided, otsekui läheks tutipeole, näppab tütre õpilaspileti ja üritab pääseda kinno või spordiklubisse, piiksudes uksel peenikese häälega: „Palun laske sisse, ma olen alles 17-aastane!” Maailm on pöördunud pahupidi.
Muidugi on veel teine, hoopis lihtsam võimalus kultuuri- ja spordielust osa saada: nimelt teha ära need kaks õnnetut süsti ning elada vabalt ja muretult. 600 000 inimest ongi seda juba Eestis teinud ja neid ei puuduta valitsuse otsus paljude asutuste uksel vaktsiinipassi nõuda rohkem kui nõue valideerida trammi sisenedes oma roheline kaart. Piiks ja valmis! Rääkida mingite vabaduste piiramisest tundub ülepingutatuna.
Sellised on lihtsalt praegu kehtivad reeglid, mida täita pole ju üldse keeruline. Näiteks avalikku supelranda siirdujatelt nõutakse, et nad kannaksid ujumispükse, ja ehkki kirglikult priiust armastav hing võib tunda, et teda ahistatakse selle piiranguga, sest talt röövitakse vabadus patseerida ringi palja tagumikuga, valdavalt siiski alistutakse käsule. Või siis kolitakse nudistide randa, mis asub tavaliselt kusagil kaugemal, raskemini ligipääsetavas paigas. Kusjuures tegelikult on käsk avalikus kohas pükse kanda seotud eeskätt üksnes esteetiliste põhjustega, samal ajal kui vaktsineerimispassi nõudel on sootuks kaalukam taust ja vaktsineeritul endal igas mõttes suur kasu sees.
Mingis mõttes ma isegi imetlen nende inimeste energiat, kellel on jaksu ning tahtmist olla kõige ja kõigiga opositsioonis.
Muidugi, kahelda võib kõiges ja igale väitele saab vastu vaielda. Mingis mõttes ma isegi imetlen nende inimeste energiat, kellel on jaksu ning tahtmist olla kõige ja kõigiga opositsioonis. Selle asemel et usaldada spetsialiste, kes nagu ühest suust kinnitavad, et A on A, üritavad nad ise jalgratast leiutada ja jäävadki seda tegema. Mina usun tööjaotusesse: kui arst ütleb mulle, et mingi süst on hädavajalik, siis ma usun teda ja lasen selle süsti ära teha.
Täpselt samamoodi usaldan ma oma kodus elektritöid tegevat elektrikut ega hakka pärast tema lahkumist juhtmeid uuesti näperdama, et sealt mõnda võimalikku viga avastada. Usaldan bussijuhti, kes mind Tallinnast Tartusse sõidutab, ega seisa sõidu ajal igaks juhuks valvsalt tema kõrval. Usaldan restorani kokka ja söön hea meelega tema valmistatud rooga, mitte ei kahtlusta köögipersonali enda mürgitamises.
Mina usun tööjaotusesse: kui arst ütleb mulle, et mingi süst on hädavajalik, siis ma usun teda ja lasen selle süsti ära teha.
Niimoodi on lihtsam ja mugavam elada. Seda tõestab näiteks see, et mina saan täna õhtul minna teatrisse ja homme hommikul veekeskusesse, aga need, kes omaenese tarkusest vaktsiine väldivad, ei saa. Või siis vähemalt peavad enne seda mõttetult palju jahmerdama ja vaeva nägema. Soovin neile selleks jõudu ja jaksu!
