JUHTKIRI | Kui oled ise nõrk, ei aita isegi Ameerika
(155)
Olukorras, kus Afganistanis on võim läinud täielikult Talibani kätte, pole Eestil teha palju muud, kui valmistuda võimalikuks Afganistanist saabuvate põgenike laineks. Ühest küljest on vaja osaleda rahvusvahelises koostöös selle tagasi tõrjumiseks, samuti tugevdada oma piire. Teisalt aga on vaja inimlikult suhtuda neisse afgaanidesse, kes meie ja liitlaste sõdureid sõjalise missiooni ajal aitasid. See, kuidas meie võimud väntsutasid ja tõrjusid tõlk Omari, ei tee Eesti riigile au. Eesti kohus on nüüd selliseid inimesi aidata.
Kahju muidugi, et Afganistanis võtab jälle võimu islamiäärmuslik Taliban, aga isegi Ameerika Ühendriikidel on raske võita sõda võõras kultuuriruumis ja maastikul ning olukorras, kus osa kohalikku rahvast ei arva, et Taliban ajab vale asja.
Nüüd tuleb valmistuda võimaliku põgenikelaine tõrjumiseks, aga ka suhtuda inimlikult meie sõdureid aidanud afgaanidesse.
Afganistani ümbritsevad või tema lähedusse jäävad sõjaliselt küllaltki tugevad ja geopoliitiliselt kaalukad riigid – Hiina, Venemaa, Pakistan, Iraan, India. Põhimõtteliselt on ka neil teha oma osa Afganistani sisepoliitiliste pingete rahustamiseks. Ent Venemaa on juba korra Afganistanis lüüa saanud ja Hiina pole seni näidanud, et teda USA moodi korravalvuri roll huvitaks, rääkimata inimõigustest ja vabadustest hoolimisest. Pakistan ja Iraan on ka ise problemaatilised riigid, aga neil ja Türgil on suur roll Euroopas kardetava põgenikelaine peatamises.
Kuna suur ebastabiilsuse kolle Afganistanis valmistaks kõigile regiooni riikidele peavalu, jääb lootus, et Talibanil ei lasta päris metsikuks muutuda ega tunnustata neid kui riigi seaduslikke valitsejaid. Pärast aastakümneid kestnud sõdu on küll raske kujutleda, et Afganistan saaks üldse olla teistsugune – rahumeelsem, nüüdisaegsem. Meenutagem siiski, et 1960.–1970. aastatel oli lühike ajavahemik, kui läbi Afganistani viis lääne hipide „rada” Indiasse ning Kabul oli küllaltki vabameelne ja külalislahke peatuskoht sel teel.
