Võib-olla on veel parem kinnitus see, et paljudel pensionisambast raha välja võtjatel pole eales olnud pangakontol nii palju raha, kui sinna nüüd laekub. Igakuistest väikestest, peaaegu märkamatutest sissemaksetest on kogunenud tuhandete eurode suurune summa, millega saab teha suuri plaane. Alustada pärast võlgade tagasi maksmist uut, kiirlaenuvaba elu. Pidada maha üks korralik tarbimispidu. Lisada väljavõetud rahale kodulaen ja osta kodu. Hakata ise investeerima.

Tore on, kui inimestel õnnestub need plaanid teoks teha. Kõigil, kui mitte enamikul, ei õnnestu.

Näiteks edukaks investoriks saamise kava võib nurjata börsikrahh, kui raha investeeritakse liiga riskantselt. Kes teab, kuna täpselt krahh börse tabab, aga aeg-ajalt tuleb suuri langusi paratamatult ikka ette. Pensionisambast välja võetud raha edasise võimaliku „põlemise” korral tuleb nüüd selle investeerijatel süüdistada peamiselt iseennast, mitte fondijuhte või valitsust.

Miks saab taas liituda alles kümne aasta pärast? Teine pensionisammas on hea vahend väikeste summade regulaarseks säästmiseks.

Arvestades seda, kui palju rõõmu valmistab pensionisambasse kogutud raha väljavõtmine hulgale inimestele, on arusaamatu, miks on valitsus seadnud suure takistuse selle rõõmu teist korda kogemisele. Nimelt saavad praegused lahkujad uuesti teise pensionisambaga liituda alles kümne aasta pärast. Sellise otsuse tegi eelmine valitsuskoalitsioon, aga praegune pole tõtanud seda asjatut piirangut muutma.

Aga peaks muutma, sest teine pensionisammas on mugav vahend raha pikaajaliseks kogumiseks igakuiste väikeste summade kaupa. Kui raha laiaks löövad või võlgade kustutamiseks kasutavad inimesed saaksid kohe pensionisambaga taas liituda – ja seda päriselt teeksidki –, siis oleks neil kümne aasta pärast jälle pensionikontol tuhandeid eurosid, millega võlgu kustutada või tarbimispidu pidada.