Kohaliku ajaloo uurimise käigus on selgunud, et Lydia Koidula elas mõnda aega ka päriselt Koidula tänaval (tookord Tifti tänav, Koidula nime kannab tänav aastast 1923) oma õe juures. Lähikandist tuli välja ka teine huvitav fakt: aadressil Poska 35 elas lühikest aega Carl Robert Jakobson, kelle sünnist möödus tänavu juulis 180 aastat. See maja saab sel aastal seinale Kirjandustänava festivali mälestustahvli. Küllap on Jakobsoni nimi paljude jaoks midagi ajas väga kauget ja ebaisiklikku ning vaevalt oskaks keegi temaga seoses mõne lõbusa loo jutustada. Seetõttu mõjuvad klassiku kuvandit värskendavalt noore Jakobsoni Tallinnast saadetud kirjad oma tulevasele kaasale Julie Emiliele, mis ka festivalil osaliselt ette kantakse. Jakobson kirjeldab neis oma elu vast üüritud väikeses Kadrioru toakeses. Näiteks: „Just praegu tulin ma tagasi Kadrioru pargist, kus ma peaaegu kaks tundi kuuvalgel ühe pingi peal istusin ja veel kord järele mõtlesin kõige üle, mis ma viimastel päevadel olen läbi elanud. [---] Selle alatine ootamine, mis tulemas on, viib minu niisugusesse ärevusse, et ma ööd läbi magada ei saa ja juba jälle hakkan kõhnemaks jääma.[---] . Oma sünnipäeval otsisin ma ainult kõige vaiksemaid alleesid pargis, et segamata saaksin unistada [---]. Ma olen kord juba üks parandamatu unistaja ja küllap jäängi selleks.“

 Kerttu Rakke kirjandusfestivalil 2020. aastal.

Jakobsoni põgusat Tallinna-perioodi uurides oli üllatav teada saada, et Jakobson kavatses oma elu pikemalt Tallinnaga siduda, aga mitmesugused takistused muutsid tema plaane. Lõpuks sai end linliku ajalehetoimetajana näinud kirjamehest hoopis talumajanduse arendaja Kurgjal. Aga Tallinnas sai Jakobson valmis mitu olulist teost, näiteks oma „Kooli Lugemise raamatu“. Kirjandustänava festivali raames on oluline rõhutada, et just Jakobson võttis lugema õpetamise ja lugemise tähtsusest kõnelemise üheks oma südameasjaks. Tema 1867. aastal koostatud aabits "Uus aabitsaraamat, kust viiekümne päevaga lugema ja kirjutama võib õppida" tõi kasutusse moodsa lugema õpetamise meetodi.

Oma kaudsel moel haakub sellega festivali teine „täht“ – Ilmar Laaban, kes 1950. aastate lõpul hakkas huvituma kõlaluulest, millest kasvasid välja Laabani kuulsad häälutused. Laabani sürrealistliku luulega saavad huumorimeelega inimesed suhestuda festivali fotoseina juures, mis kujutab endast Laabani luulemõõdikut tema luuletuse „Autoportree“ põhjal.

Muide, juhtumisi, otsekui Jakobsoni aabitsast juhindudes, on sel aastal festivalil esindatud kirjanikud enam-vähem tähestiku järjekorras: Gailit-Jakobson-Kaplinski-Laaban-Luik…
Kaplinski mälestuseks pühendab festival metsatuka, Viivi Luige luulet kuuleb valgusmängu saatel Luigetiigi ääres. August Gailit inspireeris festivalile looma hiiglaslike mängukaartidena kujutatud näitust „Narr ja narrikesed ilukirjanduses“, mida saab näha Vilde muuseumi ees.
Aga kirjanike nimistu, kes laupäeval Kirjandustänavale oma uusi jalajälgi jätavad, on veel päris pikk. Festivali viiendal sünnipäeval toimub kokku umbes 60 sündmust, ja nagu viieaastased ikka, ootame õhinal külalisi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid