Minu isolatsioon, mis kujunes omajagu pikemaks, möödus põhiliselt pohlametsas. Oleksin niikuinii igal vabal hetkel sinna põiganud, nüüd oli vaba aega kuhjaga käes. Isegi poes ei lubatud käia. Ega lapsi trenni vedada. Ega üritustest osa võtta.
Tagantjärele mõtlen, kas ma ehk rangelt võttes ei rikkunud seadust - on ju keelatud elukohast lahkuda. Aga hilissuvel ongi marjamets minu põhiline elukoht!
Võimalus vabalt ja vajadusel üksi värskes õhus viibida peaks tegelikult olema iga eestimaalase põhiõigus, iseäranis praegusel keerulisel ajal.
Seepärast tasuks kohalike omavalitsuste valimiste eel vaadata esimese asjana üle nimekirjade ja konkeetsete kandidaatide teened ja karuteened looduse, ka linnalooduse rikastamisel või hävitamisel.
Rüüstajatest plats puhtaks!
