Bänd pani kokku ka playlisti oma lemmikmuusikast.
KARL
Oasis - Some Might Say
Ilmselt läheb Oasis minu jaoks samasse kategooriasse nagu paljudel Nirvana, Metallica, Guns N' Roses või AC/DC. See legendaarne “makett” rokigrupp, kelle muusikat une pealt ka tean. Võib-olla pole tegu bändiga, mida ma igapäevaselt kuulaks, aga Oasis oli minu esimene bänd, st see, mis mind pani huvituma bändimuusikast. Kui paljudel teistel pidi kooliajal unepealt korratabel peas olema, siis minul pidid Oasise lugude sõnad ja akordid.
Raske oli neilt üks lugu valida, aga "Some Might Say'd" olen ma ilmselt švipsis peaga karaokedel kõige enim laulnud, mis sest, et oma hääleulatus haledalt vajaka jääb.

Arctic Monkeys - The View From the Afternoon
Trummarina on mul raske ette kujutada lõbusamat lugu, mida mängida, kui Arctic Monkeys'i "The View From the Afternoon", mis on ilmselt minu trummimängu üks alustaladeks.

Agile beast (väle elajas), nagu AM-i trummarit Matt Heldersit on kutsutud, on olnud minu suurimaks iidoliks trummitooli taga. Heldersi trummipersoona on olnud suur moraalitõstja mulle kui trummarile, ja "The View From the Afternoon" on perfektne näide sellest, kuidas ka trumm võib olla loo põhipill.

Kanye West - On Sight
Midagi on Kanye Westi vastuolulises isiksuses, mis kummalisel kombel mulle alati on mõjunud enesekindluse suurendajana. Eneseusaldus, hulljulgus ja kohati isegi n-ö "tunnel vision" oma muusikaliste eesmärkide täitmisel on üheks suureks osaks tema brändist. Tema pikaaegse fännina ei ole see kompromissitu enesekindlus ka mööda minu külgi maha jooksnud.

"On Sight" on üks mu lemmikuid Westi lugusi, ning pikka aega kasutasime seda ka The Boondocksiga lavaleminekuloona. Kindlasti üks tema reljeefsemaid saavutusi.

VILLEM
Tropical Fuck Storm - You Let My Tyres Down
Kui ma esimest korda selle laulu peale juhuslikult sattusin, ei osanud ma suurt midagi arvata. Vist olin liiga kinni oma bowie faasis, aga nüüd veidi aega tagasi avastasin selles laulus mingi argise aususe. Träkk on ka helipildiliselt kahepalgeliselt toores ja hüsteeriline (väga värskes mõttes) kuid imeilus.

Mart Avi, Ajukaja - Happy End
Oo, jällegi üks hiljutisi avastusi, mis enne kahe silma või kõrva vahele oli jäänud. Tihti olen mõelnud, et kumb variant on kokkuvõttes meeldivam — kas see, kui sa kuulad mõnda artisti obsessiivselt ja siis näed neid laivis ning su armuunelmad muutuvad reaalsuseks vōi see, et sa ei tea mitte midagi artisti kohta, saad kontserdil rabavalt valgustunuks ja teed hiljem põhjaliku süvenemise? Pigem kaldun selle teise variandi poole. Mardi muusikaga olin ma ka varem kursis, aga see konkreetne lugu lõi mind kontserdil küll pahviks.

Iceage - Gold City
Lugu, mis on midagi vahepealset vōimsa rokiballaadi ja rahutu post-pungi vahel, nagu jalkahümn kantaks ette gooti kirikus. Iceage on minu jaoks alati olnud üks müstiliselt laetud bänd, kelle värisev muusika ja poeetilised sõnad on minus kanda kinnitanud. Kuulake, kuidas Elias refrääni lõpus hoolimatult pool hüüdes laulab fraasi “GOLD CITY!”. Selles on mingi ülim vabanemine. Mind võtab küll põlvist nõrgaks, kuidas sul?

HENDRIK
Toro Y Moi - Labyrinth
Käsi pakul, ütlen julgelt, et Chaz Bear (Toro Y Moi) on minu top 5 lemmikartistide hunnikus esindatud. Mind on läbi aastate alati võlunud tema loomingu kõlamaailma ülbe laius, jäädes alati tagasihoidlikult omasse mulli, tänu millele tunned alati esimesest noodist ära, et tegu on tema üllitisega. “Labyrinth” räägib ikka armastusest ja selle valust ning see on väga ilus ja ma kuulan seda umbes iga kahe nädala tagant - iga kord parem kui eelmine.

Ouu - Reisile Sinuga
“Reisile Sinuga” on Top 2. Indie-kaunitar Tallinna muusikamaastikul. Olen loonud palju mälestusi selle looga, aga ärge eksige - see pole ainult nostalgialaks! See kuidas Tiidu huilged kajavad üle õrnalt sõrmitsetud kitarri, ihates lihtsalt veidikeseks põgeneda, ükskõik kuhu, tekitab tunde, et ta kutsub kaasa just mind (loe: kuulajat).
Meeldib nii väga, et siuksed kutid (ans. Ouu) siin Eestis eksisteerivad ning ilma nendeta ma ei kujutaks maailma ette, aga see oleks ilmselt parem. Sellegipoolest, on “Reisile Sinuga” ostnud endale uhke ja ausa hruštšovka minu südames ja seda selleks, et jääda.

Tracy Weber - Sure Shot
Kui ma õigesti mäletan, siis esmakordselt tutvustas seda lugu mulle hea sõber järjekordsel öisel pummeldamisjärgsel jalutuskäigul Pärnu kesklinnast kodu suunal, tulistades teda telefoni kõlarist, rääkides väikese loo ka “Sure Shot”-i tagamaadest. See on lugu, mis avas mulle tol hetkel avastamata maailma - 20. Sajandi teise poole funk ja soul muusika. Kui mingidest chakrate avanemisest rääkida, siis seda ta tegi ning suunas mind edasi avastama legende nagu grupeeringud CHIC ja Sister Sledge jne, kelle juurde hüppan aeg ajalt tagasi tuju tõstma ning puusa nõksutama.
Põhimõtteliselt on asi selline - kui sa soovid mind tantsuplatsil näha, siis “Sure Shot” on minu lahingusarv!

ROMET
Gorillaz - We Got the Power (feat. Jehnny Beth)
Teadsin, et siia listi peab mul ühel või teisel moel Damon Albarn ära mahtuma. Gorillaz on ikkagi mul tema tegemistest lemmik, aga häid lugusid on nii nii palju. “We Got the Power” on mul number 1 party starter lugu või kui üldse vaja end käima tõmmata, siis läheb see alati peale.

Pulp - Disco 2000
Meil bändisiseselt ikka neid vaidlusi olnud, et kes on siis britpopi parim bänd. Karli jaoks on see kindlasti Oasis, aga mina kaldun pigem Pulp või Bluri poole. Üldiselt keskendun ma rohkem muusikale kui lüürikale ja seepärast hakkan võrdlemisi hilja alles lugude tähendusele mõtlema. Cocker-i jutustav ja humoorikas stiil aga paneb juba varem mõtlema, millest ta üldse laulab. Igatahes, “Disco 2000” on britpopi klassika ja üks lemmikuid sellest ajast kindlasti.

Beach House - Space Song
Hakkasin juba järjekordset briti artisti siia lisama, aga mõtlesin, et kuidagi ühekülgseks kaldub äkki. Siis tuli meelde aga üks dream popi lemmik, kelleni ikka iga aasta korra jõuan. Perfektne kurvatuju lugu, milles on mõnusalt palju hingamis- ja tõlgendamisruumi ning mille nutvad kitarrid jäävad sind pikaks saatma.

Bänd ei ole “Space Song”-ile muusikavideot teinud, aga algselt arvasin, et YouTube’is leiduv video ongi nende official video. Tegelikult on seal kaadrid Kubricku Space Odyssey-st, mis sobivad looga nii ideaalselt kokku. Soovitan kindlasti järgi vaadata.