Valimas käimine näitab, et inimesed tahavad oma kodukoha tuleviku kujundamisse sõna sekka öelda. Alla 50 protsendi jäi valimisaktiivsus seekord ainult Ida-Virumaal, kus osalusprotsendiks jäi 47,4. Õnneks saab Eesti linnade ja valdade valdava enamiku kohta öelda, et vähemalt pool nende elanikest usub, et kohalikele poliitikutele oma heakskiidu- või halvakspanusignaali andmisel on mõtet. Et see võib midagi paremaks muuta.

Eesti kohta küllaltki kõrge osalusprotsendi saavutamisele aitas palju kaasa valimiste korraldus.

Esiteks, jälle tehti uus e-valimistel osalemise rekord. Esialgsetel andmetel e-hääletas üle 275 000 inimese ehk ligi 26 protsenti hääleõiguslikest Eesti elanikest. Nelja aasta eest olid need arvud vastavalt 186 000 ja 17 protsenti. See tähendab, et Eesti inimestele meeldib e-hääletada. Valdavalt nad ka usaldavad seda hääletusviisi. E-valimiste vastu töötamine, nagu EKRE ja ka Keskerakond teevad, on asjatu intrigeerimine. Pigem võiks kõik poliitilised jõud seljad kokku panna e-valimiste edasi arendamiseks. See teeks muuhulgas hõlpsamini teostatavaks ka otsedemokraatia, mida mõned e-valimiste kriitikud fännavad.

Teiseks, valimas käimist toetas ilmselt ka pabersedeliga eelhääletamise varasemast arusaadavam kord – kõik oli koondatud ühte nädalasse ja valijal oli varasemast rohkem vabadust valida, millises jaoskonnas ta oma sedeli kasti laseb. Tulemus oli üle 150 000 eelhääletanu, umbes 30 000 rohkem kui nelja aasta eest. Ei pea innovatsioon ja uuendused üksnes e-valimisi iseloomustama, vana hea pabersedeliga hääletamist saab ka valijasõbralikumaks tuunida.

Valimiskampaania ise oli igavam ja kiretum võrreldes rekordaktiivsete aastatega, mis oli Savisaare Keskerakonna ja teiste vastasseisu tippaeg, aga see-eest rohkem päriselt kohalike teemadega tegelev. Paari tunni pärast, kui teatavaks saavad valimistulemused, algab üle Eesti uute kohalike koalitsioonide sõlmimise laine. Olgu neis vähe politikaanlust ja suur sisulise töö tahe.