2017. aastal kardeti suurt probleemi sellest, et väga vähe hambaarste sõlmib hüvitise kasutamise lepingu. Need kartused ei ole päriselt täitunud, sest haigekassa on suutnud veenda süsteemiga ühinema kaks kolmandikku hambaraviasutusi. Suurem häda on see, et hüvitis on nii väike (kuni 50% arvest, aga mitte üle 40 euro aastas), et hammaste korras hoidmiseks peab patsient ise ikkagi kõvasti juurde maksma. Suure ravivajaduse korral 70–85%. Pole siis ime, et viimase viie aasta jooksul pole tervelt kaks viiendikku täiskasvanuid kordagi hambaarsti juures käinud.

Kui haigekassal pole hüvitise laussuurendamise võimalust, tuleb seda hakata täpsemini suunama neile, kelle hambad jäävad muidu ravimata. Pole kahtlust, et sotsiaalministeerium ja haigekassa suudavad selleks välja mõelda mingi süsteemi – isikupõhise omaosaluskoormuse mõõtmise süsteemi, nagu nad seda ise nimetavad. Võimalik, et see parandab asja, sest põhimõtteliselt võiksid ju toetused olla küll vajaduspõhised, mitte lausalised.

Tervishoiujuhid, andke patsiendile õigus otsustada, millise hambaarsti juurde ta oma hambaravihüvitise viib.

Ent ühtlasi suurendab see bürokraatiat – annab tööd tervishoiuametnikele, ent pigem vähendab aega, mis jääb hambaarstidel patsiendiga tegelemiseks. Armsad tervishoiujuhid, miks küll ei taha te anda väheke otsustusõigust ka patsiendile? Õigust otsustada seda, millise hambaarsti juurde ta oma hüvitisega läheb. Konkurents viib üldjuhul edasi, see viis Eest hambaravi heale tasemele ja annaks edaspidigi parema tulemuse kui haigekassa ulatuslik kontroll.

Tegelikult võiks põhimõtet, et raviraha käib patsiendiga kaasas, mitte ei eraldata seda haigekassa valitud asutustele patsiendi eelistustest olenemata, laiemalt rakendada kogu tervishoiusüsteemis. See oleks suur muutus, aga kui seda sammu ei julgeta ühekorraga astuda, olekski paras alustada hambaravihüvitisest, mis nagunii vajab reformimist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid