Kohe lööb silme ette saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus ning too Jonas Jonassoni raamatu peategelane lasi jalga ka veel 101-aastasena. Ainult et kui rootslase lugu on eelkõige humoristlik pilk meie keerulisele maailmale ja ajastule läbi õnneliku muinasjutu, siis Madis Jefferson on justkui saja-aastase antipood – tal ei ole kunagi õnne – ja ta elusaaga on ugrilikult raske nagu pastoraal.

Paraku pole „Madis Jeffersoni 11 põgenemist” pole väljamõeldud, vaid tõsielul põhinev raamat nii uskumatu, kui see ka pole. 1913. aastal tänapäeva Alliksepa kandis sündinud Johannes Ruldolf Lapmann putkas juba teismelisena merele, seilas kaugetes maades ja jõudis viimaks New Yorki. Nagu ka Madis Jefferson. Või vastupidi.

Aga ikkagi tundus raamat pisut, või veidi rohkem kui pisut, võimendatuna. No ei saa inimesel olla sellist elu, ei saa olla põgenemistel Siberist, Nõukogude Eestist, ühesõnaga kõikjalt, esmalt säärast õnne ja siis ebaõnne. Jõuda sarapuuokstest(!) ja telkmantlist ehitatud purjekaga Soome... Vabandage, see pole võimalik. Aga on.

Saates „Pealtnägija” näidati Lapmanni KGB toimikuid ning neis peituvaid fotosid ja tõesti, sarapuuokstest paat, telkmantel purjeks, on kenasti dokumenteeritud. Tegelikult – vähemalt säärane jäi mulje pärast telesaadet – on Jeffersoni kannatusi pigem vähendatud, tehtud ta elu veidi positiivsemaks ja optimistlikumaks.

Kui Jeffersoni-Lapmanni elujoon kokku võtta, siis saatuslikuks said valed valikud, rahutus ja ebaõnn. Või vaimsed probleemid? Ainest õnnelikuks eluks ju oli: vähe haridust, kuid pisut haritust (pole just palju neid, kes suudavad kirjutada 500-leheküljelise Nõukogude Liidu reformimise programmi, millest suur osa on küll uhuu-teadus), käed olid piisavalt kuldsed (mees sai kõigi töödega hakkama), mõte oli loov (sarapuupurjekas), nutti ja bravuuri jätkus (eks põgenege vangilaagritest ja punariigist kordi ja kordi), jutt veeres kui allikaoja (ta suutis KGB-d mitmel korral ninapidi vedada), ainult et Jefferson-Lapmann kasutas oma oskusi, nutikust ja võimeid vales suunas.

Jäänuks ta Ameerikasse, aga ei. Oli vaja naasta Eestisse, ja kõige valemal ajal 1940. aastal. Eks sel olnud ka oma põhjus – neid keda nõukogulik propaganda ära tinistas, oli piisavalt ja nii tuligi Jefferson-Lapmann kodumaad uueks looma ning mõistis liiga hilja sotsialistliku värdriigi tegelikku olemust. Ja siis algas põgenemiste teine laine.

Jefferson-Lapmann üritas üle Nõukogude Liidu lõunapiiri pääseda Afganistaani ja sealt edasi – ei õnnestunud. Põgenes vangilaagrist, siis Eestist Soome (jäi vahele), Eestist Rootsi (peeti taas kinni)... Kusjuures ebaõnnestumised oli nii totrad, et jääb mulje, nagu irvitanuks taevaisa tema üle, mistap pole ka raamat kirjutatud traagilises võtmes, vaid pigem tragikoomilises. Tauno Vahter tõdes, et jättis mõne Lapmanni eluseiga raamatust suisa välja, sest muidu tundunuks tema elu olevat liiga üle võlli. Mida see ka reaalsuses oli, sest suurem osa kõigist Lapmanni seikadest on dokumenteeritud.

Ega lõpuni saagi aru, kes Jefferson-Lapmann õigupoolest oli. Vagabund? Mässaja? Ullike? Õnnetus saatusega mees? Järelduse saab teha igaüks ise, kui raamat – tõesti väga hea raamat – loetud saab.

Kogu elu põgeneda püüdnud (11 põgenemiskorda on suhteline arv) ja 32 aastat kinni istunud Lapmann elas viimase otsa kodutute varjupaigas, suri märtsis 1993 – kuupäev pole teada – ja maeti mõne kilomeetri kaugusele Valgest majast Washingtoni luteri kiriku kalmistule.