Kas eilse hinnarekordi (üle 1000 euro MWh eest) ja tänagi valusalt kõrgel püsiva hinna taga võib olla midagi turumanipulatsiooni laadset? Kas sellise hinnaga pakkumiste taga on väikegi seos tootmiskuludega või peamiselt püüd erakordsest turuolukorrast viimast võtta? Kas riigid ikka lasevad elektril üle riigipiiride liikuda nii vabalt kui avatud turu toimimiseks vaja?

Finantsiliselt võib elektritootjatele olla isegi kasulik toota vähem, kuid müüa see-eest kallimalt. Ühiskonnale see ei sobi.

Kukalt paneb sügama ka tõsiasi, et esmaspäevahommikuse seisuga oli turult täielikult või osalt väljas kaks Eesti Energia põlevkiviplokki ning samuti ei töötanud üks Läti ja üks Leedu soojuselektrijaam. Suur talvekülm tuli praegu küll üllatusena – ilma irooniata –, kuid talvekuudele ei tohiks soojuselektrijaamade hooldust nii või teisiti planeerida. Kuna kõik tootjad saavad müüa oma elektritoodangut kõige kallima pakkuja hinnaga, võib finantsiliselt olla elektritootjatele isegi kasulik toota vähem, kuid müüa see-eest kallimalt.

Teoorias peaks kõrge hind motiveerima ettevõtjaid investeerima uutesse tootmisvõimsustesse, mis aitavad hinna alla lüüa. Ent viimasel ajal on hind olnud nii kõrge, et tekitab kõigis eelkõige ebakindlust ja kartust tuleviku ees. Esmajoones elektritarbijates, aga ka elektritootjatel on põhjust muretseda, milliste meetmetega poliitikud olukorrale reageerivad.

Elektrituru reeglite parandamisega võib olla võimalik hinnaekstsesse vältida. Aga selleks et elekter ei muutuks krooniliselt kalliks, on vaja ka uusi stabiilseid elektri tootmise võimsusi. Nagu näha, ei suuda tuul ja päike pakaselisel talvepäeval elektritootmisse suurt panust anda.