Kutsutav poeb areldi pingist välja ja nihkub, külg ees, klassi ette. Köster puurib oma pilgu temasse.
„Räägi mulle, Toots, mida sa eile Kiire ristsetel tegid?”
Toots neelatab kuuldavalt, veab ninaga ja vahib abiotsivalt ringi, aga pääseteed ei paista kusagilt.
„Ei kedagi...” pomiseb ta viimaks.
„Ära valeta!” kärgatab köster. „Räägi! Mida sa tegid rätsepmeistri ausas majas? Koerapoeg selline...”
Toots niheleb, närib küüsi, aga paks mees kantsli kõrval ei halasta, vaid kordab ikka ja uuesti:
„Noh! Ma ootan! Vasta, kui sult küsitakse!”
„Veini jõin...” sosistab ülekuulatav viimaks. „Aga ainult natuke! See oli Lati Pats...”
„Mind ei huvita, mida sa sõid või jõid! Räägi, mida sa rätsepmeistri elutoas tegid? Püha ristimistalituse ajal!”
„Ise sa oled üks Lati ja ise sa oled üks Pats! Mind ei huvita, mida sa sõid või jõid! Räägi, mida sa rätsepmeistri elutoas tegid? Püha ristimistalituse ajal!”
„Ah siis...” hingab Toots kergendatult. „Siis ma panin grammofoni mängima. Ega mina ei teadnud, et teises toas samal ajal... Ma mõtlesin, et on pidulikum, kui muusika...”
Aga köster ei lase Tootsil oma juttu lõpetada, vaid röögatab:
„Sina mõtlesid, et on pidulikum! Inimeseloom! Jumal on loonud su siia ilma karistuseks meie pattude eest! Kas sa ka tead, kui palju grammofon elektrit võtab! Ja kas sa tead, kui kallis elekter praegu on!”
„Ei tea...” sosistab Toots ja tõmbab pea õlgade vahele, sest köster näib raevust ja ärritusest kohe-kohe plahvatavat.
„Ei tea!” tänitab köster. „Tema ei tea! Tema paneb grammofoni mängima! „Minge üles mägedele!” See on ilmatu pikk laul! Ja selle koha peal, kus lauldakse „vaatke alla oru põhja”, hakkas plaat veel hüppama, muudkui „oru põhja, oru põhja, oru põhja...” ja sedasi pool tundi järjest, enne kui rätsepmeister jaole sai! Aga siis oli juba hilja! Elektrit oli kulunud nii palju, et seda ei jõua enam ükski hing siin ilmas kinni maksta! Kurivaim selline...”
Köstril saab õhk otsa, ta hakkab vilinal hingama ja vaarub teise tuppa.
Päeva jooksul saabub Paunverest aina uusi uudiseid. Röögatu elektriarve, mille grammofon põhjustas, on ajanud Kiired tõepoolest pankrotti. Nende maja läheb haamri alla, kõik lõhkise sabaga pintsakud, õmblusmasin ja rasvaplekkidega moeajakirjad müüakse võla katteks maha, aga sellest ei piisa kaugeltki, elektriarve on tõesti nii suur, et võtab silmanägemise ära.
Saabub purjus Lible ja räägib, et nägi oma silmaga, kuidas kõik punase peaga Kiired enesele kerjakoti kaela sidusid ja hanereas Tartu poole sammusid, vallakasakas nuudiga taga. Arvatakse, et ju nad Tartusse vangimajja viiakse. Mõni erksama mõttelennuga poiss aga usub koguni, et Kiired uputatakse karistuseks Emajõkke.
Siis lööb välk uuesti sisse. Toots on igavusest sauna küdema pannud ja elektrikeris on vooluvõrgus olnud juba terve tunni!
Sedasi sosistatakse ja ahhetatakse terve söögivaheaja. Ning just siis, kui suurem elevus vaibuma hakkab, lööb välk uuesti sisse. Toots on vahepeal igavusest sauna küdema pannud ja elektrikeris on vooluvõrgus olnud juba terve tunni! Ning seda just sel ajal, kui elektri börsihind rekordeid lööb!
Praostil ei jää muud üle kui kuulutada välja pankrott. Kihelkonnakool suletakse, õpetaja Laur lastakse lahti, laste sängid ja leivakotid võetakse võla katteks nagu ka just äsja Tõukrest kooli saabunud Imeliku ja Kuslapi hobune koos saani ja sulasega.
