Konkurentsiameti hinnangul, mis põhineb forvardhindadel, on gaasihinnad kõrged ajutiselt ja peaksid 2022. aasta aprillis märgatavalt langema, aga jääma siiski 2021. aasta alguse hinnatasemest üle kahe korra kõrgemaks.

Eesti on siinset gaasiturgu arendades päris mitu asja õigesti teinud. Eesti Gaas pole enam monopol, valida on paljude gaasimüüjate vahel ja gaasiallikate puhul pole Vene gaas enam päris ainuke võimalus (kuigi on ja jääb ikka põhiliseks). Isegi Eesti-Läti turupiirkonna varu oli praeguse talve eel suhteliselt hea: meie varustatust tagava Inčukalnsi hoidla täitumus oli septembri lõpus 80%. Saab nuriseda, miks polnud 98% nagu mullu, aga võrdlus varasemate aastatega (60–70%) ja Lääne-Euroopa gaasihoidlate tänavuse seisuga (50% ringis) ütleb, et meie oma varudes pole probleem.

Mingu tänavune talv ajalukku energiatoetustega, aga järgmine juba valikuvõimaluste ja energiasäästlikkusega.

Gazprom mängib Euroopa närvidel, aga siiski täidab lepinguid, sest raha on Venemaal ikka vaja. Gaasitarbijate peamine mure pole praegu mitte varustuskindlus, vaid hind, mis on tarbimist peaaegu keelavalt kõrge. Ja karta on, et tarbimise ülemaailmse suurenemise tõttu ei tuleks vana hind tagasi isegi siis, kui Venemaa ja EL oleksid südamesõbrad.

Selle talve elavad Eesti gaasitarbijad valitsuse toetustega ja gaasikraanide koomale keeramisega üle, aga kuidas edasi? Kas mullusest, n-ö normaalsest „ainult” kaks korda kõrgem hinnatase võimaldaks toetusteta ja külmetamata hakkama saada?

Praegune talv õpetab seda, et tuleb luua valikuvõimalus, kui seda pole – nii et kui näiteks gaas on parasjagu ülikallis, siis saab kütta millegi muuga. Kokkuvõttes on see muidugi üks energia kõik. Ühe energialiigi hinnatõus hakkab varem või hiljem mingil määral tõstma ka teiste energialiikide hinda. Seepärast õpetab tänavune talv ka säästliku energiatarbimise tähtsust. Mingu tänavune talv ajalukku toetustega, aga järgmine juba valikuvõimaluste ja energiasäästlikkusega.