ARVUSTUS | "Jahihooaeg" on kui "Kättemaksukontor" ilma mõrvata
(3)„Jahihooaeg” on „Klassikokkutulekutest” vaheldusrikkam, unistavam, isegi lüürilisem. Miinusena on selles eelmistega võrreldes rohkem kitšilikku sentimentaalsust, mis eriti teravalt avaldub Jan Uuspõllu punases klounininas.„Jahihooajas” on annotatsiooni järgi kolm peategelast. Tegelikult on see puhas Harriet Toompere ekraanisoolo. Tema panus on nii keskne, et teised nn peategelased ei ärata märkimisväärseid emotsioone. Seda küll erineval põhjusel. Mirtel Pohla on Eesti filmides niivõrd üle ekspluateeritud ning üha rohkem pidanud kehastama mingit tüüpkarakterit, noorepoolset rohkem või vähem tasakaalutut ja etteaimamatut naist, kes justnagu protesteeriks või mässaks millegi vastu, kuid teeb seda äärmiselt motiveerimatult ja ebaloogiliselt. „Jahihooajas” ei näe me protesti ega mässu, kuid midagi uut ka mitte. Siiski eemaldub Marleeni roll stambist ja on sisult loogiline. Grete Kulla Isabel on nii klišeelik blondiintibi, et seda ei saaks vist parimagi tahtmise juures meeldejäävaks mängida.