Pereterapeudid armastavad vaadata perekonda kui süsteemi, kus kõik liikmed mõjutavad korraga nii üksteist kui ka kogu süsteemi tervikuna. Peresuhetest ei ole võimalik välja astuda. Ka siis kui pereliikmeid lahutab pikk vahemaa või vahetu suhtlus on lõpetatud, ei ole kuidagi võimalik mitte suhelda. Suhtlemise vältimine iseenesest on tugev sõnum. Suhtlemine lähedasega on hädavajalik, sest mitteteadmine ja varjamine võtavad jõu ning muudavad ebakindlaks. Lavastust vaadates tekib küsimus, kuidas siis suhelda, kui usalduse asemel on paaniline hirm haiget saada või soov haiget teha? Kui perekonnas on laste vahel teravad võistluslikud suhted, siis kas üldse on võimalik kellegi tõeliselt võita?