JUHTKIRI | Saime röntgenipildi Eesti elektritarbijatest

Rohkearvuline elektriarvete avalikustamine, mis algas Eestis möödunud nädalal, on hea. Kui detsembris tõmbas börsihindade nägemine rohepöörde ja elektribörsi alasti, siis arvete avaldamine-võrdlemine on nagu röntgenipilt elektritarbijatest.

Sotsiaalmeedia jälgijad teavad, et väga ligikaudselt öeldes on korteriinimesed saanud detsembri eest mõnekümne kuni mõnesaja euro suuruseid arveid, majainimesed mõnesaja kuni paari tuhande euroseid. Tarbimiskombed ja küttelahendused nende arvete taga on väga erinevad.

Paarile tuhandele eurole lähenevate arvete puhul tekib küsimus, kas inimene on oma kodu energialahendused piisavalt hästi läbi mõelnud. Näiteks kui eramu on 300–400-ruutmeetrine, elektriseadmetega ülivarustatud ja talvel saab seal kõikjal suviselt ringi käia, siis ei tekita selle omaniku arve paraku suurt kaastunnet. Häärberid kuuluvad 1990-ndatesse, praegune keskkonnateadlike inimeste moesuund on mikromajad.

Aga probleem on tõsine, kui näiteks sellise perearstikeskuse, mis asub vast valminud ja päikesepaneelidega varustatud A-energiaklassi hoones, detsembri elektriarve on novembri omast üle nelja korra suurem ja läheneb kümnele tuhandele eurole. Paljud meditsiiniseadmed töötavad paratamatult elektriga ja patsientidele ei saa ju hakata korraldama öövastuvõttu. Pealegi peaks maja olema paberite järgi eeskujulikult energiatõhus.

Paistab, et kõik küttelahendused ei ole alati nii energiasäästlikud, kui pakkujad ja paigaldajad neid reklaamivad.

Avalikustatud arved paljastavad, et energiasäästlikuna reklaamitud soojuspumbad pole alati taganud säästlikku elektriarvet. Kas asi on ajale ja mahule tähelepanu mitte pööravas tarbimises, kehvas soojustuses või milleski muus? Paistab, et kõik küttelahendused ei ole alati nii energiasäästlikud, kui pakkujad ja paigaldajad neid reklaamivad.

Suures plaanis on inimeste praegune pahameel õigustatud: riikide tasemel on mööda pandud energia tagamisega ja Eesti riigi tasemel praeguste energiatoetuste korraldusega. Ent selle kõrval ei tohi unarusse jääda isikliku energiatarbimise analüüs ja järeldused. Kuid tarkuse „kõige odavam elekter on tarbimata jäänud elekter” peale surumisega ei ole ka mõistlik liialdada, sellest saab rohepöörde surm. Hinnasignaalid on vajalikud, aga nii keskse hüve nagu elektri puhul ei tohi nad lükata inimesi vaesusse ega tekitada väljapääsmatuse tunnet.