Rainer Sarnet: Vahingu ajal oli auasi olla hullumajas, nüüd see enam nii kõva asi ei ole kui 80ndate lõpus

„Kunst toitub elust: mismoodi elad, selline on kunst. Kui elu sind üldse ei huvita, siis kunsti allikas kuivab kokku,” ütleb järgmisel nädalal esilinastuva Vaino Vahingu dokumentaalfilmi režissöör.

Rainer Sarnet (52) on üks Eesti omanäolisema ja põnevama käekirjaga filmitegijaid. „Idioodi” ja „Novembri” režissööri uus dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat” linastub kinodes 16. veebruarist. Oma põlvkonnale näo andnud psühhiaatrist ja kirjanikust rääkiv film kombineerib intervjuusid Vahingut tundnud inimestega, dokumentaalkaadreid ja Von Krahli näitlejatega lavastatud mustvalgeid etüüde.

Mulle on huvitav just nende inimeste looming, kes räägivad otseselt enda elust. Vaino Vahingu jaoks oli see samuti ausam. Kui oluline see sinu jaoks on?

Iga fiktsiooni alus on mingi reaalne asi, iga väljamõeldud lugu on kunagi kellegagi juhtunud. Ent inimeses on palju, mida ta elab enda sees läbi, aga ei pea reaalses elus ära proovima või järele tegema. Looming on võimalus seda teha.
Vahingu eetiline küsimus polnud see, kas elus võib mängida. Elus mängime niikuinii kogu aeg – isegi kui ei ütle, et mängime. Kogu aeg loome olukordi, provotseerime dialoogi, ise teadvustamata. Elu on mingis mõttes samuti selline: proovid seda ust, raputad toda. Eetika küsimus tekib, kui midagi ära lõhud või halba teed. Kui lapsed lõhuvad mängu käigus teise liivalossi ära, siis see on ka mänguta halb käitumine. Mäng ei õigusta seda.